mängijaid võistkonnas heade füüsiliste, eriti jõu, omadustega Üks tema tegutsemise põhifunktsioonidest on lauavõitluses osalemine nii rünnakul kui ka kaitses. Tema tegutsemise piirkond on kolme sekundi alas või selle ümbruses. Nii nagu kõik teised mängijad väljakul peab ta hästi palli valdama, olema täpne söötja ja murdma korvile nii nägu kui ka selg ees. Keskmängija (5) on võistkonna süda - ta juhib võistkondlikku kaitsetegevust ja on rünnakul tõeline tugisammas. Ta on pikim mängija ja nii nagu mängija 4, peab olema tugev lauavõitluses. Enamiku oma punktidest toob ta korvi lähedalt ja alt. Keskmängijal peavad olema head oskused mängida selg korvi. Treenerid peavad enamus aega pühendama visete õppimisele 1-1,5 meetri kauguselt korvist. Kuna lähivisete sooritamsel tehakse talle palju vigu, on väga oluline, et ta tabaks hästi vabaviskeid.
Algas kaevikusõda. IDARINNE: Idas oli kavas pidada kaitsesõda kasutades eelkõige Austria-Ungari vägesid. Sakslaste vallutuskäik VArssavisse ebaõnnestus ja nii stabiliseerus ka idarinne. Serbia vastupanu tõttu ei saavutatud Austria mingit edu. Venemaa alustas kahte pealetungi: operatsioon Galiitsias õnnestus, pealetung Ida-Preisimaal lõppes aga venelaste lüüasaamisega. TEISED SÕJATANRID: VEne plaan eeldas pealetungi Galiitsias ning kaitsetegevust Poolas ja Kuramaal. Inglased vallutasid Saksa koloonias. Algas allveesõda. 1915 LÄÄNERINNE: Läänerindel ei suutnud edu saavutada kubki pool. 22. aprill kasutasid sakslased keemiarelva, kuid ka see ei toonud edu. GAASISÕDA. IDARINNE: Saksamaa alustas pealetungi idasse, tekitades Venemaale suuri kaotusi ja sundides teda Galiitsiast, Poolast, Leedust ja Kuramaalt lhkuma, kuid lõppeesmärki see pealetung ei saavutanud
Vägistamine eeldab, et suguühendus oleks inimese (kannatanu) tahte vastane. Seega, mõlema partneri poolt aktsepteeritud sado-masohhistlik vahekord ei moodusta vägistamist, hoolimata, et sellega kaasneb vägivald. Vägivallaga on sisuliselt võrdsustatud olukord, kus süüdlane kasutab ära kannatanu seisundit, milles ta ei ole võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saada. Vastupanu all tuleb mõista füüsilist kaitsetegevust, nagu ära jooksmine, lahtirabelemine, süüdlase löömine, abi kutsumine jne. Vastupanu osutamiseks võimetu seisundiga on tegu siis kui isiku võime liigutada on oluliselt piiratud (kinniseotus) või puudub üldse (halvatus). Võimetu toimunust aru saama on teadvustusseisundis viibiv isik, 1) kelle võime ümbritsevat mõista ja oma käitumist juhtida on psüühilise seisundi tõttu oluliselt piiratud (psüühikahäire, raske joove).
vt. ka Hubatsch 1961, 79). Pilt 18 151. jalaväerügemendi staap pikksilmaga maastikku uurimas. Käärpikksilmaga ooberst Melzer, vasakul 3. rügemendi adjutant ülemleitnant Rapreger. Ajavahemik 17.20.09.1941. Foto Hans-Eberhard Brossok, SMF SM 3901: 21 Samaaegselt väljus Matsalu lahe äärest Saastnast teine, väiksem dessantüksus, mille ülesandeks oli maabuda Muhu põhjarannikul NõmmkülaKallaste piirkonnas ning desorienteerida Nõukogude kaitsetegevust. Võimaluse korral tuli tungida edasi lõunasse Kuivastu poolt taganevate Punaarmee üksuste seljataha. Dessantüksuse (Sondergruppe Cellarius) põhijõu moodustasid sakslaste 161. luurepataljon ning eestlastest moodustatud ,,Erna" pataljon. Et tegu oli eelkõige luureüksustega, juhtis ettevõtmist Abwehri esindaja Eestis korvetikapten Cellarius. Dessandi Muhusse toimetamiseks oli Matsalu lahte toodud soomlaste Virkki paadiüksus
Per nõuab suuri inimohvreid. 17 juuni 1603 Müller pidas jutluse, milles mainis nälga ja ,,raskeid aegu"( kasut igasuguste õnnetuste puhul). Jäetakse maha palju kindlustatud tugipunkte nt Poolale jääb Kirumpe ja Vastselinna mis nad lihtsalt üles korjavad. 1602 a märtsist õnnestub poolakatelt saada enda kätte kergel moel viljandi. Langeb Jürgen Fahrensberg. Poolakad tulevad demonstratiicselt Tln alla, mingit jõudu neil linna ära võtta ei ole. Rootslased mingisugust kaitsetegevust ei oma, poolakad võtavad enda kätte Rakvere ja Paide garnison. Rootslased on valdavalt vabatahtlikult ära andnud kogu saavutatu, Tartu ja Pärnu vaid piirkonnad kust garnisone välja ei anta. Aga ka poolakad ei ole eriti aktiivsed. Jan Zukevits asub tartut tagasi vallutama. Poola väed viiakse 1602 a lõpus Tartu alla, Rootsi garnison on aga näljas, moona juurde tulemas ei ole. 1603 3 veebruaril kapituleerutakse. Neil lubatakse lahkuda. 1603 a sõjategevus äärmiselt loid. Kõik mis
NL tahtis saada Soomelt enda kätte Soome lahe väikesaared. Nõuti, et Soome piiri Karjala kannasel nihutataks eemale Leningradist. See olemasolev piir kulges u 35 km kauguselt Leningradist, NL juhtkond väitis, et sõjatehnika on nii palju arenenud, et Leningrad on ohustatud Valge-Soome vägede poolt. Soome oli ka väga keerulises seisus, Soome sõjavägi jäi arvuliselt kordades alla. Soome valitsus andis aru, et pikka aega edukat kaitsetegevust korraldada ei suudeta, isegi Mannerheim oli seda meelt, et parem oleks saavutada NL-iga mingi kokkulepe, mitte alustada sõda. Samas oli Soome avalik arvamus kategooriliselt NL-le järele andmise vastu. Erinevalt autoritaarsetest Balti riikidest oli Soome demokraatlikum. Valitsus, kes eelistanuks sõlmida kokkulepe NL-ga andis endale ka aru, et sellist lepingut ei õnnestu Eduskunnas läbi suruda. NL-le ei tahetud otse ära ka öelda, üritati läbirääkimisi
annaabi.ee 
