kokku juhtusid, proovisid esimesed lahingut vastu võtta metsas või soos, kus neil oli palju rohkem eeliseid Relvastus · Väga tähtis, sellest sõltus palju. · Turviste ja korralike relvadeta talupojegadel ei olnud lootust hästivarustatud rüütlisalga vastu saada (tähtis ka väljaõpe). · Rüütel kasutas mitmeid relvi: kaitseks oli plaatrüü või plaatvest, kilp, kiiver, ründerelvadeks oda, mõõk (neid oli mitmeid tüüpe), pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. · Kaitserelvadest põhilisem oli kiiver ja kilp: pead on alati oluline kaitsta (ka tänapäeva sõduritel on veel kiiver) ja kilbita on kilbiga vastase vastu raske võidelda. pistoda plaatrüü mõõgad Ründerelvad · Keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü. · Levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid (kurdistamis tehnika). · Kirved hakkasid populaarseks muutuma, kuna nende raske labaga võis plaatrüüst läbi lüüa. Kirve vars oli ratsameestel
näljutamine, kuid need ei garanteerinud sugugi alati edukat piiramist. Alles kahurite arenguga (kui nad muutusid kergemateks, liikuvamateks ja oli võimalik lasta raudkuule) sai kindluse müürid kiiresti puruks pommitada ja nad seejärel vallutada. 14.saj. esimesel poole rüütel kasutas mitmeid relvi: kaitseks oli plaatrüü või plaatvest, kilp, kiiver, ründerelvadeks oda, mõõk (neid oli mitmeid tüüpe), pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. Kaitserelvadest põhilisimad olid ilmselt kiiver ja kilp: pead on alati oluline kaitsta (ka tänapäeva sõduritel on veel kiiver) ja kilbita on kilbiga vastase vastu väga raske võidelda. Sõja kõrval oli keskajal tähtis ka piinamine.Piinati oletatavaid nõidu ja ketsereid.Piinamiseks kasutati erinevaid piinamisriistu:piinapinki (inimene oli seotud lavatsi külge jalgu-ning käsipidi ja nööre pingutati pidevalt), ogatool (ohver seoti tooli külge,mis oli üleni kaetud
tuli kasutusele kasutusele amb ja rõngasärgist sai raudrüü. Keskaegne relvastus Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV sajandi I poole rüütel kasutas kaitse- ja ründerelvi: ründerelvadeks oda, mõõk , pistoda, kirves, nui või sõjahaamer Kaitserelvadest põhilisemad olid kiiver ja kilp. XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü. XIV sajandi algul arenes sellest plaatvest Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu. Samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada
2 1. Relvastus Keskaegsed relvad jagunesid kaitse -ja ründerelvadeks. Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV saj. I poole rüütel kasutas mitmeid relvi: ründerelvadeks oda, mõõk , pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. Kaitserelvadest põhilisimad olid kiiver ja kilp. Pead on alati oluline kaitsta, sellepärast on ka tänapäeva sõduritel kiiver ja kilbita on kilbiga vastase vastu väga raske võidelda. 1.1 Ründerelvastus XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü, XIV saj. algul arenes sellest plaatvest. Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu,
annaabi.ee 
