Keskaja sõjarelvastus Keskaegsed relvad jagunevad ründe- ja kaitserelvadeks. Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: lühikese varrega e. käepidemega (mõõk, pistoda), keskmise varrega (kirves, vasar, nui; vars kuni 1m) ja pika varrega (oda, hellebard; vars kuni 2m). Kaugrelvad: viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb), tulirelvad (püssid, suurtükid). Kaitserelvadeks alla kuulusid kilp, kiiver ja kaitserüü. Mõõk keskajal kõige levinum relv
Samuti tekkis kapitalistlik majandus. Relvastus keskajal Keskaja saabudes toimus mitmeid arenguid ja muutusi. Üheks olulisemaks arenguks oli rauatöötlus, tänud millele sai tehas uusi ja tugevamaid relvi. Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures loomulikult väga tähtis ning tänu rauatöötluse arengule pöörati väga tugevasti tähelepanu relvastusele. Relvad olid nii võitlusvahendid kui sostiaalse kuuluvuse sümbolid. Relvad jagunesid ründe- ja kaitserelvadeks. Ründerelvad Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jagunevad veel varrepikkuse järgi kolmeks lühike vars (mõõk, pistoda), keskmine vars(kirves, vasar, nui) ja pikk vars (oda, hellebard). Kaugrelvad jagunevad ka kolmeks viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb) ja tulirelvad (püssid,suurtükid). 3 Lähirelvad
Haridust anti keskajal kirikutes vaimulike poolt, raad pidi hariduse andmist toetama. Raad pidi suhtlema maaisandaga, kelle maal linn oli. Keskajal sai rüütliks vaid aadliku seisusest mees. Rüütlieetika üks põhimõtetest oli vaprus. Rüütlikasvatus algas 7a paažina, 15a saab õpilane kannupoisiks, kes rüütli ründerelvu kannab. (seda arenemist võib lugeda ka treeninguks) 20a löödi kannupoiss rüütliks. Rüütel kaitserelvadeks olid keha katvad turvised. Rüütlid pidasid jahti ja elasid linnused Meeste osavuse testimiseks korraldati turniire 12. sajandil rajati esimene ülikool, sest tekkis vajadus haritud spetsialistide järele. Ülikooli juhiks on tänaseni rektor ja teaduskonna juhiks dekaan, mõlemad valisid õpetajad ja professorid. Ülikoolides õpetati 7 vaba kunsti, millest kaks olid retoorika ja grammatika. Kui 7 vaba kunsti olid selged, sai õppida teoloogiat. Õppetöö käis läbi loengute ja dispuutide
Kokkuvõte Keskaja sõjas mõjutasid sõja tulemust eelkõige relvad. Loomulikult oli oma osa ka väljaõppel, aga tavaline vaene talupoeg ei suutnud siiski vastu saada täisvarustuses rüütlile. Keskaegsed relvad jagunesid kaitse -ja ründerelvadeks, kusjuures sõltus ründerelvade areng kõige rohkem kaitserelvade arengust. Kui loodi raudrüü, loodi selle vastu ka vastavad ründerelvad. Kõige tavalisemad ja populaarsemad ründerelvad olid mõõk, sõjakirves, sõjanui ja oda. Kaitserelvadeks olid aga erinevad rauast rüüd, kiiver ja kilp. Keskaja lõpus loodi ka esimesed tulirelvad, mis olid küll üpris kohmakad ja neil polnud sama otstarvet, mis tänapäeval. Väga suurt rolli sõja tulemuses mängis sõjamehe väljaõpe. Keskaja rüütel pidi olema vapper, vastupidav, osav ja tugev, et lahingus vastu pidada. Sõjavägi koosnes seitsmest peamisest väeliigist: raskeratsavägi, kergeratsavägi, jalavägi, jalamehed, piigimehed,ammukütid ,vibukütid
masinast ning lisaks neile on tal veel üks mõistetamatu sõna batarelv. Kaitserelvastus Kuna kaitserelvastuse leide on leitud väga vähe, siis arvati, et kohalikud Eesti aladel eriti kaitsevarustust ei kasutanudki. Kui hakata aga võrdlema naabermaadega, siis tuleb välja, et kaitsevarustust on tegelikult igalpool vähe leitud. Peamiselt on need välja tulnud juhuleidudena, hauda neid eriti kaasa ei pandud. Kaitserelvadeks on kiivrid, kilbid, kaitserüüd. Kiivrid Ilukirjandusest tekivad teatud ettekujutused, millised võisid need kiivrid välja näha. Muinaseestlaste kiivreid on kujutatud enamasti lihtsate nahast mütsidena, millel on üks rauast plekiriba ümber tõmmatud ning kaks plekiriba seal peal. Selline kujutus on väga laialt käibele läinud. Selliseid kiivreid siiski tegelikkuses ei kasutatud. Arvatakse, et kaitsekiivriteks olid ka viikingitelt tuntud sarvedega kiivrid
annaabi.ee 
