Eesti keskaeg
a hakati korraldama
regulaarseid Liivimaa maaisandate ja seisute kokkusaamisi- maapäevi.
Need toimusid Valgas, vahel ka Volmaris, maapäeva kokkukutsujateks olid
Liivimaa ordumeister, Riia peapiiskop või mõlemad korraga. Maapäevadel
arutati tähtsamaid välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi ning püüti
lahendada omavahelisi tülisid. Vaatamata maapäevadel jäi poliitiline
killustatus püsima.
Vana-Liivimaa välissuhtluses oli kõige aktiivsem jõud Saksa ordu. Piiskopid
hoidsid pigem kaitsepostitsioonile, otsides aeg-ajalt väljast ordu vastu
liitlasi. Liivimaa linnad esindasid Hansa liidu kaubandushuve ja püüdsid
ordu agressiivsest välispoliitikast distantseeruda.
4.
Taanile muutus oma alade valitsemine tülikaks ja vähetasutavaks,
seepärast otsustati alad Saksa ordule maha müüa. Võimuvahetuse
õhkkonnas proovisid ka eestlased oma olukorda parandada. 1343. a ööl
vastu 23. aprilli alustasid harjulased relvastatud mässu, põletasid mõisaid
annaabi.ee 
