Immuunsuse, organismi kaitsevõime, tagab immuunsüsteem. Seda süsteemi mõjutavaid võõraineid nimetatakse antigeenideks. Kui antigeenidel õnnestub läbida keha esmaseid kaitsetõkkeid, nahka ja limaskesta koos nende eritistega, siis astubki tegevusse imuunsüsteem. Antigeeni ilmumisel hakkavad tööle immuunsüsteemi kuuluvad lümfotsüüdid, mis osalevad immuunreaktsioonis. Lümfotsüüdid jagunevad kahte rühma: 1.) B-lümfotsüüdid toodavad antigeenile vastavaid antikehi ehk kaitsekehi - valkude hulka kuuluvaid immuunglobuliine, mis kannavad kehavedelikuga seotud immuunsust. Immuunreaktsiooni käigus, kui antikeha reageerib kehasse tunginud antigeeniga, võib viimane hävida (näiteks võõras vererakk), kahjutuks muutuda (bakter, viirus) või sedavõrd nõrgeneda, et õgirakud saavad ta kõrvaldada ja kehast välja viia. 2.) T-lümfotsüüdid esindavad rakulist immuunsust. Nad võivad võõraid rakke vahetult rünnata ja
Väikelastel kulgeb nakkus enamasti sümptomiteta, kuid noortel ja täiskasvanutel kujuneb välja mononukleoosi haiguspilt. Peale nakatumist jääb Epstein-Barr viirus vaikselt kogu eluks organismi, elades neelus ja spetsiifilistes immuunsüsteemi rakkudes. Mononukleoos esineb kõige sagedamini vanuses 15-35 aastat. Keskikka jõudes on enamus inimesi viirusega kokkupuutunud ning omab veres ringlevaid spetsiifilisi viirusevastaseid kaitsekehi. Epstein-Barr viirusega seostatakse ka mitmete pahaloomuliste kasvajate teket vanematel inimestel. Mononukleoos on tavaliselt iseparanev viirushaigus, mille puhul ravi on harva vajalik. Tekkepõhjused ja -mehhanismid · Mononukleoos levib inimeselt inimesele peamiselt sülje kaudu. Nakatuda võib näiteks suudlemisel - sellest ka haiguse inglisekeelne nimetus "kissing disease", samuti teiste inimestega samast pudelist või tassist joomisel. Õhu kaudu
on tema hulk ehk doos, milline on tema patogeensuse aste ehk virulentsus ja inimese organismist, st sellest, milline on tema reaktsioon mikroorganismile. Organismil on haigustekitajate vastu kujunenud kaitsemehhanism. Need jaotatakse mittespetsiifilisteks ja spetsiifilisteks kaitsemehhanismideks. Esimesed pakuvad kaitset nt nahk ja limaskestad. Organism töötab välja spetsiifilisi, nakkushaiguse tekitanud mikroorganismi vastaseid kaitsekehi ehk antikehi. Inimene muutub haiguse suhtes immuunseks. Nakkuse allikaks on haige inimene või loom. Haigus võib levida · Otsesel kontaktil · Õhu kaudu - piisknakkused · Vee ja toidu kaudu soolenakkused. Tuleb alati käsi pesta vee ja seebiga pärast tualetis käimist ja enne sööki. · Putukate ja loomade vahendusel nt puukentsefaliit ja puuk borrelioos · Pinnase kaudu Haigustekitajad sisenevad organismi · Läbi naha ja limaskestade
Immuunsuse, organismi kaitsevõime, tagab immuunsüsteem. Seda süsteemi mõjutavaid võõraineid nimetatakse antigeenideks. Kui antigeenidel õnnestub läbida keha esmaseid kaitsetõkkeid -nahka ja limaskesta koos nende eritistega -, siis astubki tegevusse imuunsüsteem. Antigeeni ilmumisel hakkavad tööle immuunsüsteemi kuuluvad lümfotsüüdid, mis osalevad immuunreaktsioonis. Lümfotsüüdid jagunevad kahte rühma: · B-lümfotsüüdid toodavad antigeenile vastavaid antikehi ehk kaitsekehi - valkude hulka kuuluvaid immuunglobuliine, mis kannavad kehavedelikuga seotud immuunsust. Immuunreaktsiooni käigus, kui antikeha reageerib kehasse tunginud antigeeniga, võib viimane hävida (näiteks võõras vererakk), kahjutuks muutuda (bakter, viirus) v õ i sedavõrd nõrgeneda, et õgirakud saavad ta kõrvaldada ja kehast välja viia. · T-lümfotsüüdid esindavad rakulist immuunsust. Nad võivad võõraid rakke vahe tult rünnata ja hävitada (lagundada).
Lõpptulemuseks on surm. Kolmandase süüfilise haige pole enam nakkusohtlik. Süüfilise diagnoosimist alustatakse küsitlemisest, suguelundite, naha ja limaskestade vaatlusest, lümfisõlmede katsumisest. Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest. Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA- ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks (skriiningtestid), kallimad ja täpsemad proovid diagnoosi kinnitamiseks.Testidega vaadatakse ka, kas haigus on allunud ravile või kas inimene on äkki uuesti nakatunud. Osa proove jäävad positiivseks kogu eluks, seega võiksid haiged ka ise oma analüüside nimetusi ja numbrilisi väärtusi teada, et
Basofiilid <1% Neutrofiilid 59% MONOTSÜÜDID 7% LÜMFOTSÜÜDID 31% VALGED VERELIBLED EHK LEUKOTSÜÜDID · FAGOTSÜTOOS -bakterite hävitamine Teostajad peamiselt neutrofiilid (võime liikuda veresoonkonnast kudesse leukodiapedees) · VALGULISE PÄRITOLUGA võõrvalkude (viirused, bakterid, toksiivid jt.) töötlemine ja hävitamine Teostajad peamiselt monotsüüdid · IMMUNOLOOGILINE KAITSE Teostajad lümfotsüüdid: B-lümfotsüüdid (toodavad anti- e. kaitsekehi võõrvalkude vastu) T-lümfotsüüdid (ründavad otseselt haigustekitajatest nakatunud või muutunud rakke) tervel inimesel 1000 1500 mm3 VALGED VERELIBLED EHK LEUKOTSÜÜDID Kõige tähtsamad valged verelibled, mis aitavad kaitsta keha viiruste, seente ja bakterite ja ka sisevaenlaste- vananenud või muteerunud rakkude eest: neutrofiilid eosinofiilid lümfotsüütid monotsüütid granulotsüütid VERELIISTAKUD EHK TROMBOTSÜÜDID
muutused. Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Süüfilise diagnoosimist alustatakse küsitlemisest, suguelundite, naha ja limaskestade vaatlusest, lümfisõlmede katsumisest. Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest. Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA-ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks (skriiningtestid), kallimad ja täpsemad proovid diagnoosi kinnitamiseks. Testidega vaadatakse ka, kas haigus on allunud ravile või kas inimene on äkki uuesti nakatunud. Osa proove jäävad positiivseks kogu eluks, seega võiksid haiged ka ise oma analüüside nimetusi ja numbrilisi
imiku ja täiskasvanu energiavajadust ühe kehakilogrammi kohta ööpäevas selgub, et imik vajab energiat 3 - 4 korda rohkem. Esimestel kuuel kuul ei vaja imik muud toitu peale rinnapiima. Rinnapiim sisaldab täpselt õiges vahekorras valke, rasvu, süsivesikuid, vitamiine, mineraalaineid ja vedelikku, seega ei ole tarvis tervele ja hästi toidetud imikule kuni 6. elukuuni anda lisaks ei vett, mahla ega ka teed. Lisaks suurele tõiteväärtusele toimib ka rinnapiim kui ravim, sest sisaldab kaitsekehi ja spetsiaalseid kasvufaktoreid. Imiku toitumine teisel poolaastal Väga vähesed lapsed vajavad lisatoitu 4-5 kuuselt, kuid siiski enamik vajab seda alates 6. elukuust. Lisatoidu vajadus tekib kuna rinnapiim ei kata enam imiku toiduenergia ja mineraalainete vajadust ning emalt saadud rauavaru ammendub. Lisatoitu vajavad nii rinnapiimatoidul olevad kui ka piimasegu saavad imikud. Korraga tuleks lisada ainult üks
haavandist. Umbes 3-4 nädalat pärast haavandi tekkimist, ilmuvad verre süüfilise tekitaja vastased antikehad (vastukehad) ja siis on süüfilist võimalik diagnoosida juba vereproovidest Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest. Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA-ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks (skriiningtestid), kallimad ja täpsemad proovid diagnoosi kinnitamiseks. Testidega vaadatakse ka, kas haigus on allunud ravile või kas inimene on äkki uuesti nakatunud. Osa proove jäävad positiivseks kogu eluks, seega võiksid haiged ka ise
vett ja õhku. Võiksime rääkida isegi mürareostusest, milleta samuti oleksid inimesed märksa tervemad ja rahulikumad. Loodusesse paisatud mürkained tekitavad inimestele uusi haigusi, ka selliseid, mida meditsiin veel ei tunne ega ravidagi ei oska. Ja mida rohkem me loodust reostame, seda rohkem tekib uusi haigusi ja haigeid inimesi. Ka traditsiooniliste bioloogiliste jäätmete puhul võib tekkida uusi baktereid ja viirusi. Kui seesuguseid nakkustekitajad on rohkem kui kaitsekehi, jääb inimese immuunsüsteem nõrgaks ega suuda haigustele vastu seista. Me peame austama loodust kui tervikut. Pole erilist mõtet kaitsta näiteks veekogu, kui selle ääres on suur keemiatehas, kus ei kasutata puhastusseadmeid. Isegi kui reoaineid ei juhita otse vette, piisab selle veekogu saastumiseks ka sellest, kui tehasel on kortnad, kust paisatakse õhku näiteks veeauruga reageerivaid aineid, mis hiljem happevihmana alla sajavad. Kui üks
difficile. Cl. oroticum Allikas: Üçisik, Rushbrook, 1998 8 Keha koed on suhteliselt vabad tõvestavatest mikroorganismidest esimese 24 h jooksul peale surma, seda muidugi juhul kui keha ei ole eelnevalt patogeeniga kokku puutunud. On aga kindlaks tehtud, et osad patogeensed bakterid võivad tungida surma protsessi käigus läbi soolestiku seina verre ning hakata hävitama organismi mikroobide vastaseid kaitsekehi mis ei ole veel aktiveerunud. Kaitsekehade aktiveerumine toimub 48 h jooksul pärast surma. Inimkeha mõju pinnasele Hauaplatsidega seotutest keskkonnamõjudest pinna erinevatele kihtidele ning pinna- ja põhjavetele on küllaltki vähe uuritud (Üçisik, Rushbrook 1998). Kirjanduslikult pole tõestatud olukordi, kus oleks olnud tuvastatud seos laialdaste haiguspuhangute, epideemiate ning surnuaedadest põhjustatud veereostuse vahel.
kannustada imetuse jätkumist ka teisel eluaastal ja kauemgi vastavalt vanemate valmisolekule. Ideaalsemat toitu lapsele, kui rinnapiim, polegi olemas. Kuni 6.-7. elukuuni ei vaja lapsed tavaliselt midagi muud peale emapiima. Tervele rinnalapsele pole vaja pakkuda ei vett, glükoosi ega ka kummeliteed. Rinnapiim sisaldab täpselt õiges vahekorras toitaineid (valke, rasvu, süsivesikuid, vitamiine, mineraalaineid) ja vedelikku. Lisaks toimib rinnapiim ka nagu ravim, kuna sisaldab kaitsekehi ja spetsiaalseid kasvufaktoreid. Endiselt toetab emapiim ka lapse immuunsüsteemi. Võrdlevad uuringud viitavad sellele, et kauem rinda saanud lastel on suurema tõenäosusega parem tervis veel teismeliseeas. Pikem imetamine on kasulik ka ema tervisele vähendades emaka- ja munasarjavähi, rinnavähi ning osteoporoosi ohtu. Üksikud lapsed vajavad lisatoiduga alustamist veidi varem, 4-5 kuuselt, enamus lapsi aga alles poole aasta vanuses. Üldised soovitused lisatoiduga alustamiseks: 1
Maomahla toimel ja maoseina aktiivse motoorika mõjul tekib maos - haigusetekitajate tõrjeks poolseeditud vedelik toitkört (chymus) - lümfotsüütide ja lümfoidkoe kogumikud sooltoru limaskestas: mandlid ja - Peensool lümfifolliikulid (kogumikud, mis produtseerivad kaitsekehi Kaksteistsõrmiksoolde toob rasvade seedimiseks vajalikke sapphappeid immuunglobuliin A) ühissapijuha maksast ja sapipõiest - haigusetekitajaid aitavad hävitada ka seedenäärmete nõred (sülg, maomahl) Näärmed Ensüümiderikast nõret toob kõhunäärmest kõhunäärmejuha
Vasikas haigestub esimestel päevadel. On loid, ei ime. Kõhulahtisus mõnedel juhtudel tekkida ei jõua, sest sureb enne septitseemiasse. Kõhulahtisus vahutav, hallikas-kollane. Põhjus: E.coli bakteriga nakatumine. Nakatumine toimub tavaliselt kas naba või suu kaudu. On süsteemne haigus. Tekkimine: poegimishügieeni eiramine, vasikate asemed märjad, saab liiga vähe ja liiga hilja ternespiima, ternespiimas ei sisaldu piisavas koguses kaitsekehi. Esimeste elunädalate kõhulahtisus. Esineb kahesugust kõhulahtisust: lihtne seedimatus jootmisest tingitud kerge kõhulahtisus. Roe on kollane, lahti, võib olla hapu lõhnaga. Haigustekitajat ei ole. Vasikas ei ole loid, imeb ise. Põhjus: stress, muutused jootmises (temp., kogus). Lahendus: kasutada lisaks piimale elektrolüütide lahuseid ja joota mitmeid kordi sagedamini ja väiksemates kogustes. Nakkuslik kõhulahtisus
Vasikas haigestub esimestel päevadel. On loid, ei ime. Kõhulahtisus mõnedel juhtudel tekkida ei jõua, sest sureb enne septitseemiasse. Kõhulahtisus vahutav, hallikas-kollane. Põhjus: E.coli bakteriga nakatumine. Nakatumine toimub tavaliselt kas naba või suu kaudu. On süsteemne haigus. Tekkimine: poegimishügieeni eiramine, vasikate asemed märjad, saab liiga vähe ja liiga hilja ternespiima, ternespiimas ei sisaldu piisavas koguses kaitsekehi. Esimeste elunädalate kõhulahtisus. Esineb kahesugust kõhulahtisust: lihtne seedimatus – jootmisest tingitud kerge kõhulahtisus. Roe on kollane, lahti, võib olla hapu lõhnaga. Haigustekitajat ei ole. Vasikas ei ole loid, imeb ise. Põhjus: stress, muutused jootmises (temp., kogus). Lahendus: kasutada lisaks piimale elektrolüütide lahuseid ja joota mitmeid kordi sagedamini ja väiksemates kogustes. Nakkuslik kõhulahtisus
annaabi.ee 
