on väikesed, nõnda arvati, et püha (templi)prostitutsioon toimus hoopis all-linnas. (Templiprostitutsioon on Uku Masingu arvates mõeldud selleks, et sundida jumalat tulema võõra kujul ja sigitama messia.) Tempel ehitati arvatavasti 6. või 7. saj. e. Kr. Aphroditele oli linnas pühendatud teisigi templeid. Arvatakse, et Aphrodite koos idast laenatud Astarte ja Urania joontega tuli Kreekasse Küproselt, kus Aphroditest kujunes armastuse ja viljakuse jumalanna ning sõjakas linnade kaitsejanna. Astarte (Aštarte) oli Foiniikia ja Süüria muistne viljakusjumalanna, kelle babüloonia vaste oli Ištar. Teda austati kogu Lähis-Idas (Väike-Aasiast läbi Süüria ja Egiptuse Lõuna-Araabiani), mainitud on teda ka Vanas Testamendis (Aštoret). Süüria kaupmeeste vahendusel jõudis Astarte kultus Küprosele, Kreetale, Sitsiiliasse (Eryx) ning Kartaagosse. Kreeklased seostasid teda Adonise- ja Europe-müüdiga. Astartel oli selgelt sõjakas ja kaitsev
Jumalad Tacitus: Mercurius vaadeldakse uue germaani peajumalat Wodan /Wotan Hercules äikesejumal Donar Mars muistne taeva- ja sõjajumal Ziu/Tiu/Tiwar Isis Wodani abikaasa Frigg (abielunaiste kaitsejanna) Nerthus merejumal, (ühel mere saarel olevat olnud hiis, kus hoiti pühitsetult vankrit, mida tohtis ainult preester puudutada, nerthuse auks pidulikke protsessioone, seal oli jumaluse kuju, tseremoonia lõppes sellega et vanker viidi merre pesemiseks (orjad, kes seda
15 saj. keskpaigast vene asustus Peipsi põhjarannikul. Esimesed juudid 1333 a. , mustlased 16 saj. esimesel poolel. Eestlaste vaimuelu. Peale vallutust saksa mõjude pealetung kõigis kultuurivaldkondades. Võeti vastu ristiusk ja pühakud. Rahvas sidus kiriku kombeid varasemate arusaamadega. Pühakute nimepäevad (kirikupühad) seoti varasemate kommetega. Tuntuimaks, populaarsemates kohandatud pühakuteks sai Tõnn (Antonius)- koduloomade, sigade kaitsejanna-kes täitis haldja nrolli eraldi igas talus, kus koguti andmeid erilistesse Tõnni vakkadesse. 14. saj. kanti veel muinasaegseid nimesid. 15 saj. lõpul saadi eesti keelde mugandatud kristlikke nimesid (Andres, Jaan, Mart, Mihkel). 13 saj. asendati põletusmatused surnute matmisega kirikute juurde (rohkesti maeti ka kõlakalmetesse). Austus esivanemate hingede vastu. Ristiusu kaudu jõudis usk taevasse ja põrgusse ning kurjadesse jõududesse.