juugendist · Gustav Moreau ,,Oidipus ja Sfinks" · Fernard Khnopff ,,Kallistus" Sümbolistide arvates peab kunst püüdma tabada absoluutseid tõdesid, millele pääseb ligi üksnes kaudselt. Seetõttu kirjutasid nad väga metafoorselt ja sugestiivsed, omistades teatud kujunditele ja objektidele sümboolse tähenduse. Kesksel kohal seisis naine, kehastades olendit, kes on ebamaiselt hea/puhas või saatuslikult julm. Naisi kujutati kahvatutena, hüpnotiseeriva pilguga. Jan Troop 1858-1928 Hollandi sümbolist, kelle looming on väga fekoratiivne, juugendliku vormiga. James Ensor 1860-1949 Belgia sümbolist, maalis eredavärvilisi kummituslikke nägemusi, maskides inimestest, elades selliselt välja lapsepõlvemälestusi kohalikest karnevalidest. Mihhail Vrubel 1856-1910 Vene tuntuim sümbolist, kes maalis vitraalikult kumavas koloriidis, tegelaste näod kaunid ja meeldejäävad
Nõnda ennast kerra kerinud, paistis see olend, keda pruun kotiriie laiade voltidena üleni kattis ja kelle pikad hallid juuksed üle näo alla jalgadeni langesid, esimesel pilgul kongi hämaras nurgas mingi veidra, vaevalt, eralduva tumeda koguna, mingi musta kolmnurgana, mida läbi aknaava tulev valgusekiir järsult pooleks lõikas, millest üks pool oli tume ja teine valgustatud. See oli valgusest ja varjudest koosnev tont, nagu neid näeb unenägudes või Goya kummalises loomingus kahvatutena, liikumatutena, pahaendelistena, kuskil haual kükitavatena või vangla trellide vastu toetuvatena. See polnud naine ega mees, see polnud elav olend, tal polnud kindlat vormi: see oli mingi kuju, nägemus, milles reaalsus põimub ühte fantastikaga nagu päispäev pimedusega. Vaevalt võis ta maani ulatuvate juuste varjust märgata ta kõhna 1 2 2 ja ranget profiili, vaevalt paistsid riiete alt palja jala varbad, mis jääkülmal kivipõrandal konksu olid kiskunud
annaabi.ee 
