"Kaugekõne" K. A. Hindrey
A. (1985).
Kaugekõne. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 163-164)
Seega ,,ei olnud midagi sündinud ja ei sünnigi midagi", ja ometi on midagi jäädavalt,
pöördumatult muutunud. Hästi sageli tundub Hindrey just sellest veendumusest lähtuvat. Kui
klassikalise novelli eesmärgiks on välkvalguse-efekt, siis Hindrey novellis saab selleks
tavaliselt tähtede kahvatumise efekt. Sündmuse perfektsus ja sündmuse sündmusetus on vaid
erinevad nimetused ühele ja samale nähtusele tähtede kahvatumisele.
Hindrey novellides esineb kauneid looduspilte ning sugestiivseid (sisenduslikke)
meeleolusid, korduvalt on tegevuskohana äratuntav Pühajärve rannatalu, kuid vilksatab ka
teisi Hindrey suvituskohtade kontuure, näiteks ,,Maksuinspektoris" Valgemetsa.
Paljude novellide taustaks on Tartu interjöör, sealsed kohvikud ja kõrtsid. Neis on kerge
lavastada igasuguseid juhuslikke kohtumisi, Hindreyle meeldib oma jutustajat asetada teiste
tegelaste jälgimiseks kuhugi kõrtsi nurka