M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
küünarnukile ja kuulasin; varsti kuulsin seda jälle. Hüppasin üles ja läksin vaatasin
lehtede vahelt; nägin kaugel, umbes parve kohal suitsukobärat veepinnal. Samas oli
praamlaev rahvast täis ja sõitis allavett. Teadsin nüüd, mis seal oli. «Põmm!» Nägin
valget suitsu praamlaeva küljel õhku tõusvat. Nad paugutasid vee kohal kahurit, et mu
laip veepinnale kerkiks.
Olin üsna näljane, aga ei võinud tuld teha, sest nad oleksid suitsu näinud. Niisiis
istusin seal ja vaatasin kahurisuitsu ja kuulasin kõminat. Jõgi oli sealt miili-laiune ja
suvehommikul on ta alati ilus. Nii oleks mul päris kena olnud vaadata, kuidas nad mu
jäänuseid püüavad, kui mul aga oleks olnud natuke süüa. Noh, siis tuli mul meelde, et
alati pannakse elavhõbedat leivapätsidesse ja visatakse vette, sest need leiavad alati tee
uppunu juurde ja jäävad sinna seisma. Arvasin siis, et panen tähele, ja kui mõni
leivapäts mu lähedale tuleb, õngitsen selle välja