Kus on minu tunde vaiksed allikad, Kuhu merde kustuma mõtted sõuavad? --------------------------------- Rõõmu, mure vulisev oja olen ma, Kahest kokku igatsev laulja rändaja. Pole mingit kahtlustki, et mees armastab loodust nii palju nagu ennastki. Mees näeb ennast kui ojakest, rahulikku, kuid siiski salapärast. Samuti ei jätta kahtlusevarju looduse armastuses ka Marie Underi luuletus, milles ta ütleb: ,,... Muld! Maa! Sull’ üsna ligidalle astun: Su sülle viskan südame, su uuestisündimisse katsun, suus mõrsja-jaa.’’ Under ütleb luuletuses, et ta läheks hea meelega loodusele naiseks ning annaks talle oma südame
Tema valikuks oli rahulik Ropsa mõis. · Sinna jäi ta seitsmeks päevaks kitsasse ruumi vangistusse, kuni ülemvangivalvur Aleksei Orlov, leitnant Barjatinski ja teised ohvitserid ta endaga ühisele lõunale kutsusid. · Samal õhtul kell kuus saabus Katariinale teade, et Peeter on surnud. Asjaolud jäid kahtlaseks. Kiri ise vitas, et Katariina polnud näiliselt asjaga seotud. · Paraku heitis see intsident Katariinale kahtlusevarju kogu Euroopa silmis, millest tal ei õnnestunud kogu oma valitsusajal vabaneda. Surma püüti küll panna meditsiiniliste põhjuste arvele, kuid inimestele jäid omad arvamused. · Peetri surm oli tegelikult Katariinale kasulik, kuna teda oleks saanud ära kasutada hilisematel trooni nõudmistel, mis võisid tekkida. · Peetri jäänused maeti Nevski kloostrisse, kuna ta polnud kroonitud keiser.