kahjustama. Viljakamatel muldadel moodustab puhtpuistuid või kasvab segus piirkonna okas- ja lehtpuudega. Mõõdukalt varjutaluv. Juurestik on harilikul elupuul pindmine ja laialiulatuv. Kahjurid: Hariliku elupuu oksi söövad meelsasti metskitsed, hoolimata eeterlikest õlidest, mida elupuu soomused sisaldavad. Elupuupõõsad ja -hekid on paljudele värvulistele meelispaigaks pesitsuskohana. Haigusi ja kahjureid harilikul elupuul peaaegu ei esine. Kõige suuremaks kahjustajaks on koerte ja kasside uriin, mis põhjustab võra alumiste okste pruuniks või mustaks muutumist. Aastal 2001 leiti Eestis harilikult elupuult esimest korda kottseeneliik, mis põhjustab puudel vanemate okste kolletumist ja varisemist, muutes võrad hõredaks ja inetuks. Kasutus: Harilik elupuu talub hästi kärpimist ning liiki on palju kasutatud pügatavate ja vabakujuliste hekkide rajamiseks. Parim aeg heki pügamiseks on augusti algul, siis
ja parkides vanadel jalakatel: harilikul jalakal (Ulmus glabra), künnapuul (U. laevis) ja ameerika jalakal (U. americana).7 Joonis 2: Must pässik. 3. Levik. Levinud laiemalt, kui arvata osati. Kahjustab Euroopas mitut liiki jalakalisi; meie parkides on leitud harilikult jalakalt ja künnapuult. Helsingis peetakse jalakapässikut levikult teiseks pargipuude kahjustajaks vahtratarjaku (Oxyporus populinus) järel. Seal olevat haiged koguni kolmandik vanadest jalakatest. Teateid selle seene kohta on veel mujaltki Lõuna-Soomest, peale selle Rootsist, Taanist, Leedust, Tsehhist ja St. Peterburist. Arvatakse, et jalakapässik on Euroopas küllaltki laialt levinud ning kahjustanud jalakaid juba ammu. Ent paljud tema patud on varem ilmselt pandud kurikuulsa jalakasurma (Ophiostoma ulmi) arvele, sest kahjustuste mõned tunnused
enamik neist on ka suhteliselt varjutaluvad. Kasvukohanõuded on sarnased nulgudega, kuid siiski vajavad kuused nulgudest märksa enam valgust. Kuused kasvavad hästi parasniisketel viljakatel liivsavidel ning savidel. Võrreldes nulgudega on pH -amplituud märksa suurem: kuused taluvad nii nõrgalt happelisi kui aluselisi muldi. Kõrget põhjavett ja liigniiskust talub enamik kuuseliike nulgudest paremini. Kuuskede kõige arvestatavamaks kahjustajaks on juurepess ning seda eriti kõrge viljakusega lubjarikastel muldadel. Eriti suur on nakatumisoht endistele põllumaadele istutatud taimedel. Puistutes ja parkides tunneb juurepessukahjustusega kuused ära pudelikaela kujuliselt paksenenud juurekaela järgi. Kui parkide inventeerimisel tuleb teha valikuid perspektiivsete ning väljaraiutavate puude osas, siis kuuluvad juurepessu kahjustusega kuused väljaraiumisele.
Nahk säilitab elastsuse, kui ta sisaldab 10-20% vett. Nahk kuivab liigselt, kui suhteline õhuniiskus langeb alla 22%, samuti ei mõju nahale hästi liigne niiskusesisaldus. Valguse toimel toimub naha fotolüüs ja fotokeemiline lagunemine, mis viib selleni, et nahk muutub jäigaks ja hapraks. Nahk kulub, kui seda kriibitakse ja võib rebeneda igapäevase kasutamise käigus või puhastamisel. Ka tolm on oluliseks kahjustajaks. Keemilise lagunemise kaks peamist mehhanismi on happeline hüdrolüüs ja oksüdatsioon. Ka metalldetailidel on nahka lagundav mõju: naha töötlemiseks kasutatavad rasvhapped reageerivad nt vasega ning naha ja metalli kokkupuutekohal moodustub rohekas oksiidikiht. Ka naha värvimiseks kasutatud värvid põhjustavad naha pöördumatu lagunemise. Naha töötlemine võib põhjustada probleeme säilitamisel. Pehmendajad võivad muuta naha kleepuvaks. Biokahjustajate tõrjeks
muretsemine ja painajalik mõtlemine ning ebaõige toitumine. Kuna põrn mängib keskset rolli qi ja vere tootmises, võib liigne qi tarvitamine ja/või verekaotus põrna välja kurnata. Et naised kaotavad verd regulaarselt igal kuul menstruatsiooni ajal, on nad põrna tühjusele altimad kui mehed. See pakub mõnetist selgitust, miks naistel eriti noorematel on suurem kalduvus reumaatilisteks vaevausteks kui samaealistel meestel. Peamiseks põrna kahjustajaks on aga ebaõige toitumine. Toortoidu ja jahutatud toidu ülemäärane tarbimine kahjustab põrna, samuti suhkru ja maiustuste ning niiskete, lima tekitavate toitude liigne söömine (näiteks piim, juust, jogurt, õlid-rasvad, nisujahutooted, enamik puuvilju ja - mahlu, tomatid, enamik pähkleid jne.). Raskemini seeditavad toidud tekitavad tühjale ja nõrgale põrnale ülekoormuse ja kahjustavad seda veelgi.
● Metsale kasulikele lindudele (rästad, tihased, puukoristajad, kärbsenäpp jt) soodsate elu- ja pesitsemistingimuste loomine (pesakastid). ● Hoiduda kultiveerimast esimese aasta lanke, et vältida juurekahjurite levikut. See on eriti oluline männikultuuride puhul. Kõigi aegade suurim üraskikahjustus maailmas oli P. Ameerikas, Briti Columbias levinud üraskikahjustus, kus 2007.a. ulatus kahjustatud pind 10 milj. ha ja maht 700 milj. tm (so rohkem kui Eesti 100 aasta raiemaht!!!). Kahjustajaks Denroctonus ponderosa, kes on meie hariliku hiidüraski sugulane. Kahjustab põhiliselt keerdmändi. Selle kahjustuse algstaadiumis oleks tõenäoliselt õigeaegsed sanitaarraied levikut oluliselt pidurdanud, sest erinevalt meie kuuse-kooreüraskist talvituvad D. ponderosa vastsed puutüvel, koore all ja kahjustatud puude raie oleks populatsiooni oluliselt vähendanud. Kuna metsade majandamine oli piiratud, kujunesid ühevanuselised, keerdmänni puistud, mis olid
Eestisse on sisse toodud umbes 20 nululiiki. Meil kasvatatakse nulge peamiselt ilupuudena parkides, aedades, haljas-aladel. Taluvad hästi kärpimist ja on kasutatavad hekkide rajamisel nuluperekonna seda omadust on meil seni vähe ära kasutatud. Nad taluvad võrdlemisi halvasti saastatud keskkonda (v. a. hall nulg) ja on vastuvõtlikud mehaanilistele vigastustele. Seepärast on soovitav neid kasutada maapiirkondades, vähem linnades. Seenhaigustest on olulisemaks nululiikide kahjustajaks juurepess (Heterobasidion annosum) ja putukkahjuritest must pahktäi (Aphrastasia pectinatae), ulukitest kahjustavad nulge peamiselt metskitsed süües talviti võrseid ja sokud kahjustavad noorte puude koort, nühkides ka sarvi vastu puude tüvesid. Paljundatakse seemnetega, harva vegetatiivselt. Pärimused: Slaavi traditsiooni järgi elavad metsajumalannad Dziwitza ja Boruta sageli nulgudes, aga metsakuningas elab piirkonna vanimas nulus.
Neid kohtame mõisaparkides, maa- asulate haljastuses, metsaservades, talude haljastuses, teede äärtes, haljasaladel jm. Taluvad hästi kärpimist ja on kasutatavad hekkide rajamisel nuluperekonna seda omadust on meil seni vähe ära kasutatud. Nad taluvad võrdlemisi halvasti saastatud keskkonda (v. a. hall nulg) ja on vastuvõtlikud mehhaanilistele vigastustele. Seepärast on soovitav neid kasutada maapiirkondades, vähem linnades. Seenhaigustest on olulisemaks nululiikide kahjustajaks juurepess (Heterobasidion annosum) ja putukkahjuritest must pahktäi (Aphrastasia pectinatae), ulukitest kahjustavad nulge meeleldi metskitsed süües talviti võrseid ja sokud kahjustavad noorte puude koort, nühkides meelsasti oma sarvi vastu puude tüvesid. Paljundatakse seemnetega, harva vegetatiivselt. Perekond Kuusk (Pícea A. Dietr.) Picea vana ladinakeelne perekonna nimetus, võib-olla sõnast pix vaik, tõrv. Kuuse perekonda kuuluvad liigid on tavaliselt suured koonusja võraga
Moderniseerimine hoogustus 1950. aastatel. Kasutusele võeti uued tehnilised vahendid ja väikepõllundus spetsialiseerus. 1960. aastatest alates on piimakarjakasvatuse osatähtsus vähenenud. Saamimaa kesk- ja lõunaosades harrastasid saamid muu tegevuse kõrval ka metsandust, kuid see ei muutunud neile kunagi nii oluliseks kui näiteks sealsetele soomlastele. Metsandus on siiski sageli osutunud looduskasutusel põhinevate elatusalade ja eriti põhjapõdrakasvatuse kahjustajaks (metsaraied ja maapinna kündmisega segipööramine). Meresaamide jaoks jäid talupidamise kõrval olulisteks tegevusaladeks kalastamine fjordides ning jõgedes-järvedes, jahipidamine jm., kuna nende majapidamised osutusid sageli liiga väikesteks, et moderniseerimisega kaasas käia. Merekalapüügi osas tuli neil võistelda suurte kaasaegse varustusega kalalaevadega. Intensiivne kalastamine on viinud kalavarude vähenemiseni. Saami aladel on juba 1950
annaabi.ee 
