nõuetele ning et juhtum toimus just täpselt selles kohas. Teeomanikeks Eesti Vabariigis on üldjuhul kohalikud omavalitsused (vallad ja linnad) ning riik. Paljudel kohalikel omavalitsustel on infotelefonid, millele on soovituslik teatada kohe ohtlikust kohast teel ning paluda tarvitusele võtta meetmed edaspidi selliste juhtumite vältimiseks. Riigimaanteel toimunud õnnetuse korral teavitatakse maanteeametit. Kahjusaaja järgmine samm on kahju suuruse tõendamine. Selleks tuleb võtta kalkulatsioon või remondiarve. Asendamisele kuuluvad detailid (rehv, velg vm) on mõistlik alles hoida. Eesti õiguspraktika soosib kohtuväliste kokkulepete sõlmimist. Kahjusaaja peaks esimesel võimalusel esitama kirjaliku nõude teeomanikule koos oma nõuet tõendavate dokumentidega. Kahjuks näitab senine praktika, et kohtuotsuseta tavaliselt tekkinud kahju ei hüvitata. Üldjuhul
julgeolekutunne. Alles nüüd sai talle täiel määral selgeks, milline tohutu hirmu-koorem oli lasunud temal sellest päevast peale, kui ta oli tõstnud häält selle verejanulise heidiku vastu. Indiaani Joe kõrval oli pooleks murtud teraga jahinuga. Ukse jäme aluspalk oli tüütu vaevaga läbi lõigatud ja hakitud, pealegi asjatu vaevaga, sest palgi taga moodustas kalju ukse läve, ja säärase kõva materjali peale 193 nuga ei hakanud; ainus kahjusaaja oli nuga ise. Kuid isegi kui seal kivist takistust poleks olnud, oleks vaev ikkagi asjatu olnud, sest kui palk oleks ka terveni ära lõigatud ning eemaldatud, Indiaani Joe poleks siiski ukse alt läbi mahtunud, ja ta teadis seda. Niisiis oli ta palki hakkinud ainult sellepärast, et midagi teha, et igavust eemale peletada, oma piinavaid mõtteid lahutada. Tavaliselt võis esiku pragudes leida pooltosinat küüntejuppi, mis koopaskäijad sinna olid jätnud, kuid nüüd ei leidunud seal ühtegi
annaabi.ee 
