keda taevaisanda töökas käsi loonud. Puude väänlevaimate okste vahelt paistis alusmetsale väheseimat valgust, mis ei ulatunud vanimate kirsipuude juuri soojendama see siin, minu selja taga, mäletab veel. Orgude jalameil, klaasja mere rahnurohkeimal kaldail kõrgus kuningriik. Ka aasta jooksul oli võimatu kokku lugeda kõiki neid veetlevaid marmorsildu üle looklevate jõgede, rukkipäis kahisevaid põlde, laiuvaid kesk uniseid metsalagendikke, igihaljaid aatriume parke, ääristatud munakiviteedega. Punakildseist katustest ja tornidest moodustus iga öö kordumatu siluett, sest kõik oli pidevas ehituses ja õitsenguis. Langevad tähed õnnistasid põhjasuunda, lõunarahu valvas meri, idast pakkusid tuge orud, lääneski neid jätkus, kuid seal oli ka metsa, läbitungimatut, hämarat, ent kodust metsa...
Läbi rahvamurru, suurte majade pikki varje, üle kirju asfaldi kõnnib too kõnnib vaikne, väga vaikne maag. nõnda rahulik maag. Ta habemes laulavad lõokesed Ja näe, ja kasvavad sinililled. ta vaatab kaabakale suhu Hüljates tapetud öid, ning kohe kasvavad selle suust mööda kahisevaid päevi, nartsissid. üle kuminate, Ta silitab selga kõveral joomaril üle autokatuste, ning too kõrgub üle linna mööda vitriine, kui mastimänd. üle kantseleilaudade, mis on kaetud kirjutusmasinate Taskus tuul, vaibaga, valge pilv
annaabi.ee 
