perioodil tuleb anda lisasööta. * Kalade sööt peab sisaldama kindlas vahekorras valku, rasva, süsivesikuid, mineraalaineid ja vitamiine. Erilist tähtsust omavad valgud, mille kvaliteeti hinnatakse aminohappelise koostise põhjal. *Sööda väärtuse hindamisel kasutatakse proteiinisuhet: mitu kaaluosa seeduvaid lämmastikuta toitaineid tuleb ühe kaaluosa seeduva proteiini kohta. *Samasuviste söödal peaks valgu suhe olema 1 : 0,40,5, kahesuvistel ja kolmesuvistel 1 : 58. *Rasvad on kaladele põhiline energiaallikas ja vajalikud talvitumiseks tarviliku energiavaru kogumiseks. Sööda rasvasisaldus peaks olema 25%. *Süsivesikud moodustavad põhilise osa söödas leiduvatest lämmastikuta ekstraktiivainetest. *Karpkala on võimeline omastama 5070% söödas leiduvatest süsivesikutest. *Mineraalaineid saab kala söödast ja tiigiveest. Vitamiine kala organism ei sünteesi, neid saab ta söödavatest organismidest ja söödaga
toitu piisavaltja mingil perioodil tuleb anda lisasööta. Kalade sööt peab sisaldama kindlas vahekorras valku, rasva, süsivesikuid, mineraalaineid ja vitamiine. Erilist tähtsust omavad valgud, mille kvaliteeti hinnatakse aminohappelise koostise põhjal. Sööda väärtuse hindamisel kasutatakse proteiinisuhet: mitu kaaluosa seeduvaid lämmastikuta toitaineid tuleb ühe kaaluosa seeduva proteiini kohta. Samasuviste söödal peaks valgu suhe olema 1 : 0,4–0,5, kahesuvistel ja kolmesuvistel 1 : 5–8. Rasvad on kaladele põhiline energiaallikas ja vajalikud talvitumiseks tarviliku energiavaru kogumiseks. Sööda rasvasisaldus peaks olema 2–5%. Süsivesikud moodustavad põhilise osa söödas leiduvatest lämmastikuta ekstraktiivainetest. Karpkala on võimeline omastama 50–70% söödas leiduvatest süsivesikutest. Mineraalaineid saab kala söödast ja tiigiveest. Vitamiine kala organism ei sünteesi, neid saab ta söödavatest organismidest ja söödaga
Haiguse arenedes lõpuselehekeste tipud paksenevad ja lõpusekaas ei sulgu enam tihedalt. Haiguse läbipõdenud kaladel lõpuselehed hiljem regenereeruvad. Haiguse alguses esineb neerude turse, hiljem nad suurenevad ja muutuvad kohevaks. Maks on hele ja vahel kollane. Haigust diagnoositakse kliinilise pildi ja tiigi hüdrokeemiliste näitajate alusel. Eestis on lõpusenekroosi esinenud mitmes kalamajandis soojadel suvedel peamiselt kahesuvistel karpkaladel suure paigutustiheduse ja intensiivse söötmise korral. Ravi eesmärgil kasutatakse kloorlupja samas annuses kolm päeva järgemööda ja vajaduse korral korratakse seda nädala möödudes. · Karpkalade ujupõiehaigus Karpkalade ujupõiehaigus on nakkushaigus, mida iseloomustavad spetsiifilised muutused ujupõies. Kaheksakümnendail aastail jõuti selgusele, et ujupõiehaiguse esmaseks tekitajaks on hoopiski parasitaarne algloom Myxosporidia klassist
Filometroidoos esineb nii tiigimajandeis kui ka looduslikes veekogudes. Haiguse kulg võib olla äge või krooniline. Ägedalt kulgeb filometroidoos mõne nädala vanustel kaladel, kelle organismis migreerivad filometroideste vastsed vigastavad maksa, ujupõit, neere jt organeid. Haigestunud kalad ujuvad koordineerimatult, hiljem nad laskuvad veekogu põhja ja hukkuvad. Haigus kestab 23 päeva. Filometroidoosi krooniline vorm esineb kahesuvistel ja vanematel kaladel. Haiged kalad kõhnuvad, parasiitidega soomuse taskud punduvad, esineb soomuste erosiooni ja verevalumeid. Naha vigastustes hakkavad arenema saproleegniad ja sekundaarne mikrofloora. Kala kaotab kaubandusliku välimuse. Haiguse kroonilist vormi diagnoositakse kalade kliinilisel ülevaatusel ja helminto loogilisel uuringul. Filometroidoosi avastamisel kehtestatakse tiigimajandile või veekogule kitsendused ning rakendatakse ettenähtud ravi ja tõrjeabinõud
annaabi.ee 
