Lühike mitmuse osastav B-tüve lõpp u e i e e i a kass kõrtsis ei käi u eks ämm söö kodus sütt i Keskvõrre A-tüvi + m Kas tuleb kohe m lõppu või a e u e Ülivõrre 1)kõige lisamine (sobivad kõigile) 2)A-tüvi + im (ainult kolmesilbiline või kahesilbilistes III vältelistes) näiteks: kareda, muistse, kõrge Kui on i juba lõpus, siis läheb i e-ks. näiteks: kauni, kalli 3)Kui sõnal on olemas lühike mitmuse osastav, siis saab vokaalivahelduse abil muuta keskvõrde tüve ülivõrde tüveks. E I Halvem halvim Suurem suurim U E Imelikum imelikem Ohtlikum ohtlikem Siis ei saa lühikest ülivõrret, kui m.os. lõpus on diftong!! Nt. loll Sammud: 1) Teen mitm osastava (lõpus id; -sid; -vokaal a,e,i)
alles, ammu, hilja, ilma, jõude, muiste, mullu, vääralt. Rõhututes silpides vältevastandus puudub. Kaasrõhulistes silpides on mõtet väldet määrata siis, kui on tegemist morfoloogiliselt olulise kaasrõhuga. Nt sõna õnnelik kolmandat silpi tuleb käsitleda kolmandavältelisena, sest selle sõna vormimoodustuses esineb kolmandas silbis selgelt II ja III välte vastandus: õnneliku : õnne`likku nagu tiku : `tikku. Vältevastandus saab esineda ainult vähemalt kahesilbilistes sõnades. Ühesilbilised sõnad on kõik kolmandavältelised, nt maa, tee, boa, keel, tark, hull. Seetõttu ei ole ÕSis ühesilbiliste sõnade automaatset III väldet märgitud. Mõnede asesõnade osa ühesilbilisi lühivorme on lauses alati rõhutus positsioonis, nt Kas sa mu venda ka tunned? – vrd rõhuliste vormidega Kas sina mu venda tunned? Kas sa minu venda ka tunned? Niisugustel ühesilbilistel asesõnavormidel, mis esinevad alati rõhutus positsioonis, puudub välde.
mitm os-s (kässe 'käsi') ja ains sisseütlevas (lattu). Lä-Hm (Emmaste, Reigi): au > ou (lout 'laut', pouk 'pauk'), svaa h ja helilise konsonandi vahel (vihim 'vihm', lehem 'lehm'). Muhu - õ, geminatsioon (tulli 'tuli', lippe 'libe'), ader-tüübis lõpukadu (nõdr 'nõder', adr 'ader'), pikkade madalate ja keskkõrgete vokaalide diftongistumine Q3-s (ial : eale `hääl : hääle', moa `maa'), kahesilbilistes i-/u-tüvelistes verbides sisekadu (astma `astuma', vierma `veerima'), mi-/me-lõpuline mitm os (rätikumi `rätikuid'), n-tunnus nud-kesksõnas (oln `olnud'). Kihnu - Vokaalharmoonia (lepüb `lepib', sõlõd `sõled', külä `küla'), tagavokaalsetes sõnades esisilbi i > jõ (tjõna `tina', sjõluma `siluma'), ä > ja (kjagu `kägu'), pikkade vokaalide diftongistumine (mua `maa'), ü-lõpulised diftongid (käümä `käima'), nn
4. OE Ö: oesophagus ,söögitoru', poena ,karistus'; 5. C TS i, e, y, ae, oe ees: cellula ,rakk', cycnus ,luik'; 6. C K a, o, u, konsonandi ees ja sõna lõpus: caput ,pea', corpus ,keha', oculus ,silm', lac ,piim'; 7. NGU NGV (kui järgneb vokaal): lingua ,keel', unguentum ,salv', sanguis ,veri'; 8. QU KV: aqua ,vesi', equus ,hobune', aquila ,kotkas'; 9. SUE, SUA SVE, SVA: suavis ,meeldiv'; Rõhk: 1. Rõhk ei ole kunagi viimasel silbil 2. Kahesilbilistes sõnades on rõhk alati esimesel silbil 3. Kolme- ja enamasilbilistes sõnades tavaliselt eelviimasel silbil natúra, medicína 4. Kui eelviimane silp on lühike, siis on rõhk tagant kolmandal silbil médicus 5. Rõhk on eelviimasel silbil sõnades medicína, meningítis, myóma, longitúdo, fractúra, vertebrális, vulgáris, venósus, venósa, venósum, meátus jt. 6. Rõhk tagant kolmandal silbil sõnades músculus,
jätma : jätta : jäetakse; d) muutused, mis puudutavad ühesilbilisi verbitüvesid: lühenemine ja vokaalimuutus, nt sööma : sõin : süüakse, looma : lõin : luuakse. 30. Astmevahelduse kujunemine ja liigid. Vormi astme määramine käänd- ja pöördsõnadel - Astmevaheldus (edaspidi AV) on nähtus, kus algselt kahesilbilistel sõnadel on osa vorme tugevas ja teine osa vorme nõrgas astmes. Astmevaheldus tekkis esialgu vaid kahesilbilistes sõnades, kus esimese ja teise silbi piiril oli klusiil. Kui teine silp oli kinnine, siis klusiil nõrgenes ja kadus, nt *patan > *paan > eP paja ja eL paa. Vältevaheldus on hilisema tekkega kui laadivaheldus. Laadivaheldus oli tekkides esialgu suhteliselt järjekindel foneetiline nähtus. Tänapäeval on kaduma hakanud just laadivaheldus, nt rida : rea: rida, aga ida: ida : ida. Tänapäeval on astmevaheldus muutunud morfoloogianähtuseks, see eristab
eelnevat); kauguse alusel: lähiassimilatsioon (mõjutatav häälik ja mõjutaja on kõrvuti) / kaugassimilatsioon (mõjutatav häälik asetseb mõjutajast kaugemal). Assimilatsiooni vastand on dissimilatsioon: häälikud muutuvad erinevaks. 14. Peamised vokaalimuutused eesti keele ajaloos. Enne 1000 AD tekkis õ häälik ja lühenes vokaal h ees. Lõpukadu ehk sõnalõpulise vokaali kadu kahesilbilistes pika esisilbiga vormides ja kõigis enamasilbilistes vormides. Nt jalka > jalg, metsästä > metsäst. Kirjalike keelemälestiste andmeil toimus lõpukadu 13.-15. saj kestel. 6 Sisekadu ehk lühikese vokaali kadu pika esisilbi järel teises lahtises silbis, kui sõna on kolme- või enamasilbiline. Nt kastanut > kastnut. Pikkade vokaalide lühenemine järgsilpides. Muutus toimus nähtavasti 14
Sõnalõpulise n-i kadu – Nt. *seemen > seeme, *nainõn > *naine, *õnnottõn > õnnetto, *matalan > *maDala. Põhjaeesti murretes jäi kadu ainsuse 1. pöörde lõpus toimumata, vrd. põhjaeesti laulan, lõunaeesti laula ‘laulan’. Muutus toimus XV-XVI sajandil. Sõnalõpulise n-I kadu või nõrgenemist on täheldatud mitmes muuski läänemeresooe keeles, muutuse aegki on erinev. 10. Lõpukadu eesti keele ajaloos. Lõpukadu, s.o. sõnalõpulise vokaali kadu kahesilbilistes pika esisilbiga vormides ja kõigis enamasilbilistes sõnavormides. Nt. *jalka > *jalG, *metsästä > metsäst, *matalita > mataliD. Kirjalike keelemälestiste andmeil toimus lõpukadu XIII-XV sajandi kestel. Veel Henriku Liivimaa kroonikas on lõpukaota pappi, maleva, kylekunda ja “Liber Census Daniae” esitab kohanime Uusikylae. Samuti on vanades rahvalauludes säilinud lõppvokaal. Vokaali lõpukadu on omette toimunud veel liivi ja vepsa keeles ning soome edelamurdeis.
os-s (kässe ’käsi’) ja ains sisseütlevas (lattu). Lä-Hm (Emmaste, Reigi): au > ou (lout ’laut’, pouk ’pauk’), švaa h ja helilise konsonandi vahel (vihim ’vihm’, lehem ’lehm’). Sisemine liigendus: Muhu õ, geminatsioon (tulli ’tuli’, lippe ’libe’), ader-tüübis lõpukadu (nõdr ’nõder’, adr ’ader’), pikkade madalate ja keskkõrgete vokaalide diftongistumine Q3-s (ial : eale ‘hääl : hääle’, moa ‘maa’), kahesilbilistes i-/u-tüvelistes verbides sisekadu (astma ‘astuma’, vierma ‘veerima’), mi-/me-lõpuline mitm os (rätikumi ‘rätikuid’), n-tunnus nud-kesksõnas (oln ‘olnud’). Sisemine liigendus: Kihnu Vokaalharmoonia (lepüb ‘lepib’, sõlõd ‘sõled’, külä ‘küla’), tagavokaalsetes sõnades esisilbi i > jõ (tjõna ‘tina’, sjõluma ‘siluma’), ä > ja (kjagu ‘kägu’), pikkade vokaalide diftongistumine (mua ‘maa’),
jäetakse; d) muutused, mis puudutavad ühesilbilisi verbitüvesid: lühenemine ja vokaalimuutus, nt sööma : sõin : süüakse, looma : lõin : luuakse. 23. Astmevahelduse liigid. Vormi astme määramine käänd- ja pöördsõnadel. Astmevahelduse kohta on kasutusel erinevaid definitsioone. Üks võimalikest: astme poolest erinevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas nimetatakse tüve AV-ks. Tänapäevalgi avaldub astmevaheldus enamasti kahesilbilistes sõnades ja kaasrõhulistes liidetes. Astmevahelduse alla kuuluvad ainult kindlat tüüpi, mitte suvalised tüvemuutused; AV ei puuduta morfoloogilisi tunnuseid ega lõppe. Astmevahelduse liigid on laadivaheldus ja vältevaheldus. Laadivahelduse puhul esineb sõna tugeva astme vormis teise silbi algul klusiil või s, mis nõrga astme vormis puudub. Vältevaheldus on aga II ja III välte vaheldumine sõna eri vormides, nt *seppä : *seppän : *seppäδä (sepp (III v) = sepa (II v) : seppa (III
Rõhututes silpides vältevastandus puudub. Kaasrõhulistes silpides on mõtet väldet määrata siis, kui on tegemist morfoloogiliselt olulise kaasrõhuga. Nt sõna õnnelik kolmandat silpi tuleb käsitleda kolmandavältelisena, sest selle sõna vormimoodustuses esineb kolmandas silbis selgelt II ja III välte vastandus: õnneliku : õnne`likku nagu tiku : `tikku. Vältevastandus saab esineda ainult vähemalt kahesilbilistes sõnades. Ühesilbilised sõnad on kõik kolmandavältelised, nt maa, tee, boa, keel, tark, hull. Seetõttu ei ole ÕSis ühesilbiliste sõnade automaatset III väldet märgitud. Mõnede asesõnade osa ühesilbilisi lühivorme on lauses alati rõhutus positsioonis, nt Kas sa mu venda ka tunned? vrd rõhuliste vormidega Kas sina mu venda tunned? Kas sa minu venda ka tunned? Niisugustel ühesilbilistel
Silpide ärajätmine, juurdelisamine ja ümberpaigutamine 5-7-aastaste laste puhul viitab raskele esmasele kõnekahjustusele. Vältepuuded alaalikute iseseisvas kõnes on samuti küllaldaselt sagedased. Esmavältelisi sõnu hääldatakse teises või kolmandas vältes, teise- vältelisi sõnu kolmandas, üksikjuhtudel esimeses vältes. Kõige rohkem eksitakse teiseväl- Tekstiloomeoskuse õpetamine 9 telistes kahesilbilistes sõnades, kus vältekandjaks on täis- või sulghäälik. Nagu kõik teisedki häälduspuuded, avalduvad välteasendused kõnes ebaühtlaselt (Vesker, 1986). Enamikel SKAP lastel on mingil arengutasemel foneemikuulmise raskused (Bis- hop, 2004). Samale järeldusele on jõudnud Kask (2005), kelle läbiviidud uurimuses ilm- nes, et SKAP lastel on foneemikuulmine vähem diferentseeritud kui eakohase kõne- arenguga lastel
annaabi.ee 
