vanematega, aga sügisest pandi ta Condorcet-nimelisse lütseumi kaheksandasse s.o. ettevalmitusklassi. Kodust oli raske lahkuda, kuid ta elas kooli kiirelt sisse. Nii nagu varem Bosci lossis tekitas ta ka seal endale suure austajaskonna ja ta paistis igati kõigile silma. Tema lahutamatuteks sõpradeks said sugulane Louis Pascal ja Maurice Joyant. Maurice ja Henri hakkasid võistlema kumb saab paremad õpitulemused. Mõlemal olid oma plussid ja miinused, kuid nad olid kaheksandike hulgas ikkagi parimad. Kuna Henri ei kasvand nii kiiresti kui teised, siis kutsuti teda väikemeheks. Isa Alphone hakkas Henrit kaasa võtma hipodroomidele ja metsa jahile, et õpetada Henrit loomi tundma õppima ja meheks kasvama. Isa ja poja vahel oli tekkinud vandeseltslaslik kiindumus. Henri nägi oma isas eeskuju ja Alphonse nägi mingil määral Hernis ennast. 4 Krahv Alphonse hakkas Henrit kaaa võtma ka rene Princetau ateljeesse
Sellega seoses tuleks mainida veel üht seika: nagu eespool mainitud, on svingist alates kokkuleppeline reegel mängida Ɖ-noote trioolina, s.t nende suhe peaks olema Ҁ:ѿ. 2003. aasta sügisel Haagis toimunud IASJ I džässikonverentsil tutvustas muusikateadlane James L. Collier USA-s läbi viidud svingialase rahvusvahelise uurimisprojekti tulemusi, kus peale muusikute olid kaasatud ka tipptasemel arvutispetsialistid ja psühholoogid. Eesmärk oli välja selgitada “õige” svingivate kaheksandike suhe (Collier 2002: 463–483). Selleks sisestati arvutisse üldtunnustatud “svingietalonide” L. Armstrongi, Ch. Parkeri, D. Ellingtoni orkestri jt parimad lindistused ning arvuti analüüsis neid 0,01-sekundilise täpsusega. Tulemus osutus seatud eesmärgi (leida svingietalon) suhtes katastroofiliseks – selgus nimelt, et igal konkreetsel juhul oli tulem suures ulatuses küllaltki erinev, erinedes sageli isegi sama esineja poolt eri aegadel tehtud sama pala lindistuste puhul oluliselt
annaabi.ee 
