13. Keemiline potentsiaal. Tuleta reaktsiooni üldvõrrand 14. Keemilise tasakaalu üldvõrrand. Tuleta reaktsiooni üldvõrrand 15. Rõhu ja temperatuuri mõju reaktsiooni tasakaalule. Tasakaalukonstandi erinevad väljendusviisid Kp, Kc ja Kx. 16. Reaktsiooni isoterm. Tasakaalukonstandi sõltuvus temperatuurist Ainult valem. 17. Gibbsi faaside reegel 18.Ühekomponendiliste süsteemide kirjeldamine faasidiagrammi abil.. Vee olekudiagramm. 19. Clausiuse - Clapeyroni võrrand. Valem 20. Kahekomponendiliste süsteemide kirjeldamine faasidiagrammide abil. Tooge lihtsaimaid näiteid. 20.21.22. vali ise faasiga-kirjeldus ja joonis. 21. Faasidiagrammi alusel loetleda tasakaalulised faasid diagrammil; 22. Piiratult lahustuvate vedelike kirjeldamine faasidiagrammi abil. 23. Partsiaalsed moolsuurused. Gibbsi-Duhemi võrrand. Aint põhimõte. 24. Ideaallahused, lõpmatult lahjad lahused, reaalsed lahused. Erinevus. 25. Ideaallahuste entroopia. 26. Lahustaja küllastatud aururõhk. Raoult i seadus
on omane komponentide aatomite korrapärane paigutus ja lihtne täisarvkordne suhe komponentide aatomite vahel. Lisaks kindel sulamitemperatuur ja hüppeline omaduste muutus sõltuvalt koostisest. 1) Normaalvalentsiga keemilised ühendid, mida moodustavad metallid mittemetallidega ( Feo) 2) Metallidevahelised e. Intermetalsed keemilised ühendid , millest mõned võivad olla ka muutuva koostisega. Faasidiagrammid : kahekomponendiliste sulamite diagrammide aluseks on kontsentratsioonisirge, mille otspunktid vastavad 100 % puhtale komponendile ja iga vahepunkt vastab kindlale sulamile, vertikaalteljel on temperatuur. Diagrammid koostatakse termilisel meetodilkatsete aluselsaadud sulamite jahtumiskõverate järgi, kandes diagrammile kõik sulami kriitilised temperatuurid, mille juures toimub järsk jahtumiskiiruse muutus või temperatuuriseisak.
Üldjuhul lisatakse viimistlusmaterjalile viskoossuse vähendamiseks lahustit. Teine võimalus viskoossust vähendada on tõsta viimistlusmaterjali temperatuuri. Kuumpihustamisel tõstetakse temperatuuri spetsiaalses kuumutis 40-80C-ni. Kuumpihustamine võimaldab lahustit kokku hoida, vältida voolamisnõresid, tõsta tootlikkust ning parandada viimistluskvaliteeti. 9. Kahekomponendiline pihustamine. Seda pihustusviisi kasutatakse valdavalt lühikese kasutusajaga kahekomponendiliste viimistlusmaterjalide pihustamisel. Selle meetodi puhul segatakse viimistlusmaterjal ja kõvendi vahetult enne pihustamist spetsiaalses pumbas kokku. Meetodi eelisteks on töösegu täpne ning ühtlane doseerimine. Kahekomponendiline pihustamine aitab kulusid kokku hoida, sest töösegu segatakse vajalikus koguses kokku vahetult enne pihustamist. 10. Automaatpihustamist kasutatakse eelkõige suure tootlikkuse saavutamiseks.
faasides A ja B ( ) = -S , T p P2 H 1 1 H µ ln = - ; tan = - ( ) =V , P1 R T1 T2 R p T 20. Kahekomponendiliste süsteemide kirjeldamine µ faasidiagrammide abil. Tooge lihtsaimaid näiteid. ( solid ) p = -S solid < Kahekomp süsteemid: u=k-f+2;u=2-f-2-4-f T µliquid ( ) p = -S liquid < T µgas ( ) p = -S gas Madalaime keemilise T potentsiaaliga faas on stabiilseim. Vabadusastmete arv - v vähim sôltumatute muutujate arv , et määrata süsteemi olek.
soodustab viljade langemist (puuvill). Etüleen saab avaldada mõju ainult etüleeni retseptoreid omavatele rakkudele. Etüleeni retseptorvalgu geen ETR1 kloneeriti Arabidopsis’es 1993. A. Käesolevaks ajaks on leitud Arabidopsis’es retseptorvalkude perekond. Retseptori homoloog on leitud ka tomatis. Retseptori valgu ekspresseerumine kiireneb viljade valmimisel. Retseptor on lokaliseerunud ER membraanis, sarnane bakterites levinud kahekomponendiliste histidiinikinaassete retseptoritega. Etüleeni retseptor koosneb kahest valgust – sensorist, mis seob etüleeni ja millel on etüleeni seostumisel autokatalüütiline kinaasne aktiivsus ja vastuse regulaatorvalgust mis on transkriptsioonifaktoriks. Etüleen seostub retseptoriga Cu sisaldava valgu vahendusel.Signaal retseptorilt edasi liigub transkriptsioonifaktorile, mis reguleerivad mitmete geenide ekspresseerumist (näit pektinaasid, tsellulaas, patogeneesiga seotud geenid)
10. Väliskeskkonna signaali rakku ülekandumisel osalevad komponendid. Tooge mõni näide. Lisaks rakusiseselt tunnetatavatele stiimulitele on neid, mida tunnetatakse rakupinnal. Sel juhul on tegemist väliskeskkonna otsese tunnetamisega spetsiifiliste transmembraansete retseptorite abil, mis kannavad signaali rakku. Vastavat protsessi nimetatakse signaalseks transduktsiooniks. Tavaliselt toimub signaali ülekandumine kahekomponendilise süsteemi abil. Stiimuliteks, mida tunnetatakse kahekomponendiliste süsteemide abil, on näiteks pH, osmolaarsus, kemoatraktandid ja repellandid (eemaletõukajad), taimepatogeenide puhul taime pinnal kahjustatud kohtades sisalduvad signaalmolekulid. Kahekomponendiline süsteem koosneb sensorist (sageli on selleks histidiini kinaas) ja tsütoplasmas asuvast vastuvõtvast (ingl. k. response) regulaatorist. Väliskeskkonna stiimuli tunneb ära sensorvalgu N-terminaalne domään. Selle tulemusena muutub sensori aktiivsus.
ekspressioonitaset, täheldatakse antud stimuloni kuuluvate geenide avaldumises hierarhiat. Hierarhia on 2 tagatud reguleeritavate geenide transkriptsiooni kontrollivate regulaatorvalkude seondumissaitide erineva afiinsuse kaudu. Stressi tunnetamiseks on mitmeid viise. Valdavaks viisiks on spetsiifilise efektorvalgu aktiivsuse muutmine selle fosforüleerimise/defosforüleerimise kaudu. Sageli vallandub signaali ülekanne kahekomponendiliste regulaatorsüsteemide kaudu. Esmane sensorvalk seondub kas väikese efektormolekuliga või tunnetab muutusi füüsikalistes parameetrites nagu näiteks pH või temperatuur. Alarmoonid on väikesed molekulid, mida rakk sünteesib vastusena muutustele keskkonnatingimustes. Näitena võib tuua cAMP, ppGpp ja AppppA sünteesi või siis K-glutamaadi akumuleerumise tsütoplasmasse vastusena osmootsele stressile. Kuna alarmoonid sünteesitakse tsütoplasmas, peavad
erinevalt reguleeritud, on bakterites olemas tundlik regulatsioonisüsteem, mis vastutab planktiliselt eluviisilt paiksele eluviisile ümberlülitamise eest ja vastupidi. Samas paljude DGC ja PDE-de ekspressiooni kontrollib RpoS. C-di-GMP jaotatakse globaalseks, mis on raku üldine alarmooni kontsentratsioon, mõjutades globaalset transkriptsiooni, ja lokaalseks, teatud bakteri piirkonnas (üldiselt membraani lähedal, kahekomponendiliste süsteemide sensorite läheduses) muutub c-di-GMP kontsentratsioon lokaalselt, mõjutades konkreetset signaalirada. Paljudel (kahekomponendiliste) süsteemide sensoritel on PAS domäänid, millega seonduvad DGC-d või PDE-d. Sellega reguleeritakse konkreetse signaali ülekannet. Näiteks O2, NO ja CO sensoritel. c-di-GMP märklauad. Alarmooni märklauaks võivad olla nii transkriptsiooniregulaatorid (nt FleQ) kui ka sünteesiraja ensüümid (nt PelD ja Alg44). Näited
annaabi.ee 
