000 metskitse, tegemist on väga paigatruu liigiga. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. 1. Välimus Metskits on meie metsade üks ilusaimaid ja graatsilisemaid loomi. Tal on sihvakas keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kaheharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. 2. Toitumine Metskits on taimtoiduline, kes aastaringselt kasutab toiduks puude- ja põõsaste oksi, võrseid, pungi ja puhmastaimi. Suvel on toidus esikohal rohttaimed, eriti kõrrelised ja liblikõielised. Tarvitavad ka samblaid, samblikke ja tarnu. Lemmikpuuliikideks on haab, lehis, kask ja paju. Talvel söövad veepuuduse vältimiseks kuuse- ja männiokkaid. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke
Siis kinnitasin trelli ja kruviga oksa juhendaja abil puidust ruudukujulisele alusele, et oleks lihtsam puuga töötada (joonis 3). Otsustasin murda ära kõik väiksemad oksad puu tüve küljest, sest need oleks hiljem ise ära kuivanud ja murdund (joonis 4). Nende asemele tegin ise oksad. Tegime oksad traadist, et sinna saaks hiljem okkaid liimida. Kasutades traaditange, tegin oksi erineva suuruse ja kujuga. Tippu tegin lühemad ja keskele pikemad oksad. Tegin oksi nii kolme- kui ka kaheharulisi (joonis 5). Võtsin 2 traati ning keerutasin need omavahel kokku. Alustasin keerutamist alles 1 cm kauguselt traadi otstest. Plaan oli jätta ots sirgeks, et hiljem oleks lihtsam oksi tüvve lükata. Edasi, lisasin keerutamisel veel ühe traadi, kui tahtsin saada kolmeharulist oksa. Okste otsad keerasin tangide abil kumeraks, et oleks hiljem okaste liimimine lihtsam. 18. november Jätkasin traadist okste tegemist. Kui olin valmis teinud silma järgi sobiva koguse, katsin
kapsas ja sinna juurde soolatud kala või juust. Liha oli laual harva, küll söödi rannikualadel aga värsket kala. Jõukamad romealased sõid aed- ja juurvilja juurde palju sea- ja linnuliha ning kala. Aristokraatidele oli söömine eelkõige nauding, mistõttu hinnati kõrgelt osavaid kokkasid ja nende kunsti. Istuti ümber söögilaua, võttes söögipoolist kas näppude või lusikaga. Leidus ka peenutsejaid, kes sõrmedele eelistasid kaheharulisi kahvleid. Toidu juurde joodi veega lahjendatud veini. Romealased armastasid pidutseda. Suurte riiklike pühade ajal kaeti söögilaud otse tänaval ja igaüks võis seal süüa nii palju kui süda lustis. Erilise hooga tähistati aastavahetust. Abielu ja perekond. Tavaliselt sõlmiti abielus siis, kui peigmehel oli aastaid 18 ja tüdrukul 15 ringis. Kuid abielluda võis nooremaski eas. Justianus kehtestas abiellumise alampiiriks poistele 14 ja tüdrukutele 12. Kihluti aga veelgi
Jaaguarid murravad kariloomi ja koeri, samuti püüavad nad kalu, väiksemaid kaimaneid, kilpkonni ja muid pisiloomi. Neil on võimsad lõualuud ja nad suudavad kihvadega purustada saaklooma kolju või kilpkonna kilbi. 4.2. Metskits Välimus Tal on kerge keha ning tugevad, kui peenikesed jalad. Soojematel aastaaegadel on metskitse karvkate punakas-pruun, talvel hallikas. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt metskitsed. Sokud kannavad enamus aastast kaheharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Eluviis Juunis-juulis on metskitsede paaritumishooaeg. Sel ajal on kuulda sokkude võimsaid haugatusi ja kitsede vaikset piiksumist. Kui kaks sokku kohtuvad, hindavad nad üksteise sarvi, kehaehitust ja julgust. Kui on näha, et üks sokkudest ei ole piisavalt kogukas, et teisele isendile vastu astuda, siis nõrgem põgeneb. Kui aga mõlemad sokud arvavad, et on mõlemad
õnnetus Sinuhel vahiülema vöölt nuga saada(seda ei tohtinud teelt võõramaalastele anda, kuna see oli tehtud metallist). Härja ees tantsides pälvis Minea palju tähelepanu ning ta sai selle eest kulda ning imelise karika millel oli peal musta ja punasega maalitud härjad. Seejärel valisid nad välja laeva ning alustasid sõitu Kreetale, et Minea saaks oma kodumaale naasta. · Sokud (lk 229) isased metskitsed. Nad kannavad kaheharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Sel ajal on kuulda sokkude võimsaid haugatusi ja kitsede vaikset piiksumist. Nad on kerge kehaga, tugevad, aga peenikeste jalgadega. Suvel (toituvad rohttaimedest) on nende karvastik punakaspruun, talvel (toituvad okstest ja võrsetest) hallikas. Neid murravad ilvesed, karud, hundid ja rebased. Palju metskitsi hukkub ka viljakoristustöödel ja autoteedel. Arvata võib, et praegu elab meie
andis. Tegelikult ei olnud lubatud võõramaalastele nuga müüa või anda (kuna see oli metallist tehtud). Minea näitas härja ees tantsides ning härjaselga saltodega hüpates oma annet. Ta pälvis palju tähelepanu, sai kulda ning ühe imelise karika, millele oli punase ja mustaga maalitud härgade pilte. Nad valisid välja laeva ning alustasid sõitu Kreetale, et Mineas saaks oma kodumaale tagasi. Sokud (lk 237) isased metskitsed. Nad kannavad kaheharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Sel ajal on kuulda sokkude võimsaid haugatusi ja kitsede vaikset piiksumist. Nad on kerge kehaga, tugevad, aga peenikeste jalgadega. Suvel (toituvad rohttaimedest) on nende karvastik punakaspruun, talvel (toituvad okstest ja võrsetest) hallikas. Neid murravad ilvesed, karud, hundid ja rebased. Palju metskitsi hukkub ka viljakoristustöödel ja autoteedel. Arvata võib, et praegu elab meie metsades
kasvanud. Inimasustuse laienedes on pidanud tagasi tõmbuma suurkiskjad. Põllupinna suurenemise ja metsaraie intensiivistumisega seoses on rikastunud metskitse toidulaud. (Randveer T 1989 Metskits Tallinn:Valgus 112) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kaheharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. (Wikipedia 2011) 26 Põder (Alces alces) Põder (Alces alces) on kõige suurem hirvlaste (Cervidae) sugukonda kuuluv loom. Ühtlasi on ta Eesti metsade kõige kogukam loom. Põdra levila ulatub parasvöötme metsavööndis Põhja-Euroopast Ameerika ja Aasia põhjaosani. Põdra arvukus Eestis on viimastel aastakümnetel tugevasti kõikunud, praegu on meil ligi 10 000 põtra.
annaabi.ee 
