Alexandre Dumas “Krahv Monte-Cristo” I
Nüüd
hakati kohtuma ja abee jutustas talle Spada perekonna aardest.
Abee oli vana mees, kes oli olnud Napoleoni sõjaväes. Peale sealt lahkumist
töötas ta kuulsa Spada perekonna asjaajajana. Peale seda toodi ta Ifi kindlusesse,
kus ta mõtles vaid vabadusele, nagu ka kõik teised vangid.
Abee oli väga tark mees, ta rääkis vabalt viit erinevalt keelt, mis olid tollal
kasutusel. Lisaks ka veel vanakreeka keelt, mida ta just õppis. Ta oli
meisterdanud endale ise kaevamisriistad ja suled. Lisaks tegi ta ka paberit. Koos
planeerisid nad kaevata uue käigu, mida mööda jõuda mereni ja sealt ujuda
lähedalolevale saarele. Abee õpetas ka Edmondi lugema ja kirjutama. Lisaks
pärandas ta ka Edmondile Spada perekonna aarde Monte-Cristo saarel. Abee
aitas ka Edmondil tema loos selgusele jõuda. Koos jõudsid nad ka lahenduseni.
Edmondis oli tärganud uus tunne: kättemaks.
Kuid abee oli haige, tal oli kramptõbi, mis sai talle ka saatuslikuks. Esimesel korral