Aristotelese loogika
7.2. Tõestus
Mitmesuguste otsustuste omavahelist sõltuvust püüab Aristoteles fikseerida nn. otsustuste
pööratavuse reeglite varal. Hoopis suuremat tähendust tema otsustusõpetuses omab aga
käsitlus tõestusest, olles üks teadusliku mõtlemise metoodika nurgakive. Tõestamine
( ,, apodeixis" ) võib juhtida üksnes üldkehtivaist ning apodiktilist otsustusist, kusjuures
viimased oma tõesisu ammutavad aru ( ,,nous") võimest tunnetada vahenditu
kaemuslikkusega eksimatuid üldprintsiipe: kas need printsiibid on üksnes formaalses või ka
sisuliselt määriteldavad, see jää lahendamatuks.
7.3. Induktsioon
Et eelnevas alapeatükis nimetatud sääraseid ,, üldprintsiipe" kindlustada, selleks tuleb
rakendada veel üht erilist meetodit: Aristoteles nimetab seda juurdeviimiseks ( ,,epagoge")
mille CICERO omal ajal mõnevõrra ebapretsiisselt nimetaski loogikas induktsioon. Mida
see tähendab
annaabi.ee 
