,,Eluhelbed" (1971), ,,Lendab linn" (1979) ja ,,Korallid Emajões" (1986). Ilmutamata jäi 1943. aastal koostatud ,,Elupuu", mille luuletused pääsesid trükki teistes hilisemates kogudes. Välja on antud ka mõned suuremad ja väiksemad valikkogud tema luulest. Alveri kui tõlkija suursaavutus on Puskini ,,Jevgeni Onegin" (1956-1963). Karl Ristikivi on Vetti Alverit nii oma 1954.aastal ilmunud ,,Eesti kirjanduse loos" kui ka mitukümmend aastat hiljem nimetanud akrobaadiks, kes kõige kaelamurdvamad keelelised numbrid sooritab mängleva kergusega. Võrdluses akrobaadiga peegeldus see, mis luulekaugele inimesele tabamatuks jääb ja miks luuletamist sageli üldse mingiks tööks ei peeta. Ükski akrobaatiline number ei sünni niisama, selleks on vaja tööd ja harjutamist ja kaalumist ja vaagimist. Betti Alveri luule on meie hamletlike poeetide omast võrratult rikkam ja elujaatavam, väidab Tartu Ülikooli kirjandusõppejõud Ele Süvalep.
unistada ainult kõige südimad inimsoosõbrad, aga ometi on aeg ligi, kus rahuaate teostus omandab uue ja elulise suuna. Seni aga peab ootama uusi sõdu, uusi lahinguid, sest inimene armastab hävitada ja tappa. Üldse, kust inimene on üle käinud, seal on lage taga, sest inimene armastab hävitust ja surma. Minge või tsirkusse ja vaadake, mis seal sünnib: seal peab mees tegema oma kunsttükke ikka kõrgel lae all ja ilma kaitsevõrguta, ehk muidu ei huvita ka kõige kaelamurdvamad tembud kedagi. Miks mitte? Pole surma karta, õigem -- loota, inimene tahab ainult neid tempe näha, kus on kindel lootus surma peale. Mõistate? Teda vaimustab ja võlub ainult surm. Mis siit järgneb? Siit järgneb: kui oleks võimalik leida mingisugune kaitsevõrk, mis hoiaks sõdureid lahingus surma eest, siis oleks kõigil kohe sõjahimu läinud. Isegi naistes raugeks siis sõjavaimustus, kuigi nemad armastavad verd ja surma rohkem kui mehed. Aga
annaabi.ee 
