E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
peamine asi.
Salk, kelle hulgas Emiilia ja rüütel Kuuno olid, peletas varsti rebase üles ja kihutas
kisaga põgenejale järele. Emiilia, kes suur ratsutaja ei olnud, jäi teistest maha ja laskis
hobuse sammu sõita. Seda tähele pannes peatus ka rüütel Kuuno ja ootas, kuni Emiilia
tema kõrvale jõudis.
«Ma pole vist õige rüütlipreili: see hobuste lõhkiajamine ei tee mulle nalja,» ütles neiu
naeratades. «Kõige selle kaelamurdmise ja riidelõhkumise tasuks ei jää muud kui kahtlane
rõõm -- vaese surnuks aetud looma hingeheitmist näha. Tuhat korda parem on tänasel
kenal päeval rohelises metsas lusti sõita.»
Neiu andis siiski oma hobusele kerge hoobi, mispeale tuline loom ennast raputas ja
kiiresti traavima hakkas.
«Kas teie armastate jahti?» küsis Emiilia.
«Armastan küll, auline preili,» vastas rüütel Kuuno alandlikult, «kuigi ma kõike asjatut
ja halastamatut kihutamist heaks ei kiida