noored. Marti joostakse mardipäevale eelneval õhtul ehk 9.november. Mardiskäijatel oli alati kaasas oma eestvedaja mardiisa, kes pidi olema sõnakas ja hea organisaator. Saabudes laulsid mardisandid kõigepealt akna taga. Kui neid sisse ei lastud, võis suuremat pahandust oodata küll tõmmati vanker katusele või laoti puuriit ukse ette. Alati oli targem sandid sisse paluda. Esimesena astus tuppa mardiisa, kes kaasas olevast kaelakotist teri põrandale külvas ja seejuures viljaõnne soovis. Seejärel mardid tantsisid, esinesid ja küsisid ande. Peamiselt anti martidele toiduaineid, aga ka viina, õlut ja raha. Ka nende jaoks, kes mardijooksus ei osalenud, oli toidulaud mardipäeval pühapäevasem. Nii püüti meelitada põlluhaldjaid, et põud ega paduvihm põllule liiga ei teeks. Toitu oli tavaliselt rikkalikumalt, eriti liha. Mardipidu ja mardipulmad
keerukamaks, kui tänase kokkukuivanud traditsiooni ja arhiivimärkmete põhjal võiks arvata. Võime kindlalt väita, et iga mardiseltskond oli omanäoline, sõltudes liikmete ettevõtlikkusest ja ideedest. Mardid alustasid ukse taga: a) sissepalumislaulu ja koputamisega. Sissetulemislaulus kirjeldati oma teekonda, paluti peretütrel "lõõtsuda lõke lõukasse". Tuppa astumisel teretati mõne vana ja traditsioonilise tervitusega, nt "Tere, jumal teie tuppa!". Mardiisa võttis tuppatulemisel kaelakotist peoga viljateri vm ja külvas põrandale viljaloitsu saatel. b) järgnes martide tantsimine ja tantsulaul, millele liitusid laste ja käsitööde kontrollimine, loomade ja ametimeeste etteasted, mõistatuste küsimine vilja ja karja edendamiseks ja muu suhtlemine pererahvaga, samuti igat liiki mängud. Eespool oli juba juttu, et marditants oli pigem rituaalne liikumine või tammumine kui tants tänapäevases mõttes. Ka mõistatamine ja
annaabi.ee 
