piiriäärsed venelased, karjalased, ingerlased, vadjalased ja leedulased (ad id per Ruthenos, Carelos, Ingeros, Warthenos et Lethuinos .... quotidie impellantur), kes neile pea alatasa peale kipuvad. Neil põhjustel vabastab paavst Tallinna piiskopi ettepanekul selle piiskopkonna interdiktist (U. B. 591). Selle kirja järele oli Tallinna piiskopkonnas sel ajal uskmatuid noorkristlasi ja ristiusku uuesti tagasi tulnud kõikuvaid vastristituid. Kaebekirjades ordu vastu tuuakse esile muu seas ka süüdistus, mis esines juba vaadeldud 1234. a. kaebustes: ordu ei ole ümbritsevate paganate püüdeid vastristitute vastu (paganorum circumpositorum nafarios conatus adversus dictos neophitos) mitte taltsutanud, vaid uskmatute abi võitluseb piiskoppidega kogu ristiusulise rahva tagakiusamiseks ära kasutanud (U. B. 584): Niisamuti kaebab Saaremaa piiskopp, et ordu ühenduses usust taganenute ja uskmatute suure
Ma kuulsin, kuidas mõned karjusid: «Maha palee-foogt!»» «Ja mis neil tema vastu on?» «Ah,» ütles Jacques, «lihtsalt sellepärast, et ta nende üle valitseb.» 2 5 3 «Kas tõesti?» 428 «Jah, majesteet! Need on ju Imede Õue kaabakad. Juba ammugi kaebavad nad paleefoogti peale, kelle vasallid nad on. Nad ei taha teda tunnustada kohtunikuna ega maksunõudjana.» «Ah tõesti?» jätkas kuningas rahuldusmuigega, mida ta asjatult katsus varjata. «Kõigis oma kaebekirjades kohtupalatile,» jätkas Jacques, «tunnustavad nad ainult kaht isandat: teie majesteeti ja oma jumalat, kes arvatavasti pole keegi muu kui kurat ise.» «Noh, mis sa ütled!» vastas kuningas. Ta hõõrus käsi ja naeris seda endamisi naeru, mis kogu ta näo hiilgama pani. Ta ei suutnud oma rõõmu varjata, kuigi ta vahel katsus ennast kokku võtta. Keegi ei saanud midagi aru, isegi mitte meister Olivier. Kuningas vaikis silmapilgu mõtlikult, kuid rahuldatud ilmega. «Kas neid on palju
annaabi.ee 
