69. Metalli kaitsmine kaitsekihiga ja selle kihi materjali valik. Detailid puhastatakse mustusest, õlidest, oksiidi kihtidest ja asetatakse elektrolüüsivanni. Detail ühendatakse alalisvoolu negatiivse poolusega. Anoodiks on plaat vastavast kattemetallist. Teatud aja möödudes detailile kandub õhuke kattemetalli kiht. Õige voolutiheduse korral tekkib kvaliteetne kattekiht. Protsessi on võimalik reguleerida ja juhtida. Meetodid: Tsinkimine, kadmeerimine, kroomimine, difusioonimeetod, fosfaatimine, oksüdeerimine, nitriitimine. 70. Plastifikaatorid laki ja värvi katetes. Plastifikaatorid suurendavad kattekile plastsust. Dibutüülftalaat, kastroolõli jt. Sikatiivid on kuivamise kiirendajad, kiirendavad oksüdeerimise protsessi kilekatet tekitavas aines. Koosnevad plii-, koobalti-, mangaani
protsess mürgine. Happeline elektrolüüt ei ole mürgine kuid ei taga ühtlast pinnakatet. Elektrolüüs toimub 20...40°C juures voolutihedus 100...600 A/m². Peale vajaliku paksusega katte saamist tsingi pind passiveeritakse kroomhappe või selle soolade lahusega. Enne passiveerimist tsingitud pind helestatakse lämmastikhappe, väävelhappe või kroomtrioksiidi vesilahustes. Kui soovitakse tsingitud pinnalt suurt vastupidavust siis pind kaetakse värvi või lakiga või fosfaaditakse. Kadmeerimine e kaadmiumiga katmine. Kaadmium on tsingist keemiliselt püsivam, kuid lahustub orgaanilistes hapetes kiiresti. Kaadmium on rauale anoodseks kaitsekatteks ning kaitseb rauda teatud tingimustes paremini kui tsink. Kaadmiumi helestatakse nii samuti kui tsinki ja pärast kaetakse värvitu laki kihiga. Tinatamine. Väävelvesinik ja väävelhappe vesilahus tina ei kahjusta. Õhu käes tina kattub tinaoksiidiga ja õhuga edasi ei reageeri. Leelised kahjustavad tina pinda ja reaktsiooni tulemusena
protsess mürgine. Happeline elektrolüüt ei ole mürgine kuid ei taga ühtlast pinnakatet. Elektrolüüs toimub 20...40°C juures voolutihedus 100...600 A/m². Peale vajaliku paksusega katte saamist tsingi pind passiveeritakse kroomhappe või selle soolade lahusega. Enne passiveerimist tsingitud pind helestatakse lämmastikhappe, väävelhappe või kroomtrioksiidi vesilahustes. Kui soovitakse tsingitud pinnalt suurt vastupidavust siis pind kaetakse värvi või lakiga või fosfaaditakse. Kadmeerimine e kaadmiumiga katmine. Kaadmium on tsingist keemiliselt püsivam, kuid lahustub orgaanilistes hapetes kiiresti. Kaadmium on rauale anoodseks kaitsekatteks ning kaitseb rauda teatud tingimustes paremini kui tsink. Kaadmiumi helestatakse nii samuti kui tsinki ja pärast kaetakse värvitu laki kihiga. Tinatamine. Väävelvesinik ja väävelhappe vesilahus tina ei kahjusta. Õhu käes tina kattub tinaoksiidiga ja õhuga edasi ei reageeri. Leelised kahjustavad tina pinda ja reaktsiooni tulemusena