Leili Muuga elulugu
Viimane arenes rahulikult ja väärikalt raamides, mille määrasid
kunstniku temperament ja väärtushinnangud. Kompositsiooni kõrval tõusis tema loomingus
juba 1950. aastatel juhtivaks zanriks portree, milles tema modelle ühendab meditatiivsus ja
lüürilisus. Ta on maalinud veduute Tallinnast, Budapestist ja Veneetsiast, ent rohkem paelus
teda loodus talvised väljad Tartumaal, kaljusaared Murmanski lähedal, Saaremaa rohelised
rannad, Lohusalu oma kalurimiljööga. Kadakasalu hävimisele Lohusalus reageeris ta maaliga
"Reekviem hukkunud kadakatele" (1994). Kogu loomingu vältel on ta maalinud lilli nii
suuri kompositsioone, nagu "Lilled Mozartile" Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (1991-94),
kui ka väikesi etüüde, nagu õrnad ja puhtad "Anemoonid", mida ta võis viimati vaadata oma
haigevoodist.
Aastail 1962-77 oli Muuga õppejõud ERKI-s (alates 1967 dotsent). 1965 omistati talle ENSV
teenelise kunstitegelase nimetus