Soolinnud
Tema ülapool on pruunikarva, tumeda mustriga, alapool
hele, tumedate triipudega. Laul on sookiurul lühikeste tiksuvate silpidena, mis muutuvad laulu
lõpul järjest kiiremateks.
Sookiuru levila jääb vaid Euraasia tundra- ja metsavööndi piiridesse, ainult talvitudes
suureneb maailma inimestel võimalus teda kohata: talvitab sookiur Põhja-Ameerikas,
Vahemeremaadel, Ees- ja Kesk-Aasias ning Krimmi poolsaarel. Eestis on see soovästriku,
soopiuksuja, soosiisikese ja kadakalinnu nime all tuntud lind kõikjal levinud, ehkki tema
arvukus viimase paarikümne aastaga umbes kolmandiku võrra vähenenud on.
Elupaigaks on sookiurule märja või vesise pinnasega päris lagedad või väheste puudega alad:
mitmesugused lagendikud, puisniidud, karjamaad, luhad, madalsood, rabad, vahetevahel ka
loopealsed. Enamasti tegutseb ta maapinnal, kuid eriti pesitsusajal võime näha ka tema
huvitavat mängulendu: lind tõuseb maapinnalt astmeliste järkudena ning laulab laskumiseni
annaabi.ee 
