PERVASIIVSED ARENGUHÄIRED
sellele, kas on mahajäämust või mitte).
Mõnikord on need häired seostatavad (arvatavasti sellest ka tingitud) mõne läbipõetud või
olemasoleva haigusega (kõige sagedamini imikukrambid, üsasiseses perioodis läbipõetud
punetised, tuberoosne skleroos, tserebraallipidoos või fragiil-x kromosoomianomaalia).
Pervasiivseid arenguhäireid tuleb diagnoosida siiski vaid käitumises avalduvate iseloomulike
tunnuste alusel, vaatamata mõne muu haiguse kaasnemisele või mitte. Kõiki kaasnevaid
haiguslikke seisundeid tuleb siiski täiendavalt eraldi kodeerida. Vaimne alaareng ei ole
pervasiivsete arenguhäirete üldine tunnus.
Pervasiivsete arenguhäirete jagunevad laiemas laastus kahte rühma: lapsed, kellele esineb
eelnimetatud kõrvalekaldeid eakohases arengus vähesel määral (Aspergeri sündroom) ja
lapsed, kelle pervasiivsed arenguhäired ja erivajadused on ulatuslikumad (autism). Samas