1. Kalamaja kui osa Tallinnast Kalamaja on Tallinna üks vanemaid ning läbi sajandite ka suurimaid eeslinnu. Kirjalikes allikates mainitakse Kalamaja esimest korda 1421. aastal. Selle piirkonna peamised asukad olid eestlased, rootslased ja soomlased. Ameti poolest oli nende seas mündrikke - suuremate paatide juhte käsitöölisi, kalureid ja veovoorimehi. (Arro, 2014) Arvatakse, et linnaosa sai nime ühe kohaliku naise järgi. Kala-Mai olnud teistest veidi jõukam ning andnud kitsikuses kaaslinlastele kala. Teise legendi järgi tekkinud Kalamaja nimi sellest, et kõige vanemad sealsed elanikud kandnud perekonnanimesid Tursk, Räim ja Haug. Võib arvata, et osa elanikke elas siin juba mitmendat põlve, kuid enamik oli pärit maalt. Inimesi ajendasid maalt lahkuma eelkõige linna vabamad olud, eriti mereäärsetes linnaosades. Kalamaja läheduses asunud sadam andis paljudele sealsetele elanikele head teenistust. Keskajal, kui
ja ta viidi väepealiku telki. Olovernes oli Juuditi ilust vaimustuses. Juudit ütles, et võib avaldada saladuse, kuidas linna vallutada. Neljandal päeval palus väejuht tal pärast pidusööki enda juurde jääda. Rõõmsas naudinguootuses jõi Olovernes liiga palju, heitis asemele ja vajus kohe raskesse unne. Juudit raius tal tema enda mõõgaga pea maha, mähkis selle sääsevõrku ja peitis reisipauna. Laagrist välja lipsanud, tõttas ta Petueli ja näitas vihatud väepealiku pead kaaslinlastele. Linnas puhkes tohutu rõõm. Naine, kes tuli väepealik Olovernese juurde. Tammsaare Juudit hukutab Vargamäel mehi Margus Kasterpalu Kui ma aasta tagasi Vargamäel Ugala teatritelgis Anne Reemanni mängitud Juuditit vaatasin, kummitas mul kõrvus poisikesepõlvest tuttav laulurida «Ja kui kätte ma saan Olovernese pea, siis on kindel, et see pole see». Tookordse etenduse taustal kõlas see lause sedavõrd absoluutse ja lõpetavana, nagu tõdenuks
jäme huumor. Kritiseeritakse ka tollast teadust. 4. osa on utoopia. Swifti lahendus on, et utoopiat pole olemas. Swifti puhul on tunda traafikat ja natukene romantikat. 3. loeng 21.09.15 – inglise valgustus jätkub Samuel Richardson (1689-1761) vallandas traditsiooni – kiriromaan. Tugineb mitte- belletristlikele alustele. Aluseks on hoopis kiri. Idee tuli sellest, et Richardson kirjutas oma kirjaoskamatutele kaaslinlastele armastuskirju valmis. Richardsoni „Pamela“ on esimene kiriromaan (1740-41). Selle romaani pärast läksid Richardson ja Fielding tülli (viimane kirjutas teisiti). Romaanis on tõstatatud küsimus naise rolli kohta ühiskonnas. Kesksed on teenijatüdruk Pamela kirjad, mille läbi rullub jutustatav lugu lahti. Tüüpiline teenija ja härra vaheline armastuslugu. Romaanil on ka kõlbeline eesmärk – alamast klassist pärit inimest ei saa sündida tegema midagi, mida ta ei taha.
Olovernes oli Juuditi ilust vaimustuses. Naine ütles, et ta võib avaldada saladuse, kuidas linna vallutada. Neljandal päeval palus väejuht Juuditil pärast pidusööki enda juurde jääda. Rõõmsas naudinguootuses jõi Olovernes liiga palju, heitis asemele ja vajus kohe raskesse unne. Juudit raius Olovernesel tema enda mõõgaga pea maha, mähkis selle sääsevõrku ja peitis reisipauna. Assüürlaste laagrist välja lipsanud, tõttas ta Betuuliasse ja näitas vihatud väepealiku pead kaaslinlastele. Linnas puhkes tohutu rõõm. Juuditist sai linna päästja. Kangelanna elas 105-aastaseks Püha Barbara- Miks nimetatakse Barbarat romantiliseks kangelannaks? Barbara elulool puudub ajalooline alus. Vatikan kustutas Barbara nime pühakute kalendrist põhjendusega, et tegemist on kirjandusliku väljamõeldisega. 13. saj kirjutas Jacobus de Voragine romantilisest kangelannast oma ,,Kuldlegendis". Keskajal oli Barbara kultus ülipopulaarne
annaabi.ee 
