Tallinna Muusikakeskkool Sissejuhatus Värskele Rõhule Tallinn 2014 Ajakirja Värske Rõhk esimene number ilmus 2005. aasta septembris ning seda antakse välja kord kvartalis. Carolina Pihelgas on Värske Rõhu uus juht, tänavu kümne aastaseks saava väljaande üle väga rõõmus, et ajakirjast ei saanud kitsa ringi asi. Pihelgas on olnud ajakirja tegemistega algusest peale seotud, algul kaasautorina, siis toimetajana ja nüüd juhina. Alguses oli ta kuulnud, et on olemas uus ajakiri, mis avaldas noorte autorite loomingut ja kuhu võis kaastööd saata. Enne 2011. aastat oli ta ajakirjas välja andnud luuletusi, arvustusi ja tõlkeid Ajakirja alustamisest saati on tuldud pika maa, näiteks 2011. aastast alates on ajakirjas olemas tõlkerubriik, kus noored tõlkjad vahendavad nooremat välismaist kirjandust. Erinevalt vanematest
1923. aastal kolis ta Tallinna ja sealt 1926. aastal Vasalemma, kuhu jäi püsivamalt elama. Eesti Kirjanikkude Liidu liikmeks võeti ta 1927. aastal. Teise maailmasõja alguses, 24. augustil 1941. aastal arreteerisid ta Eestist taganevad punaarmeelased ja lasksid enne Saksa vägede tulekut maha. Julius Oengo on J. Oro kirjaniku nime all avaldanud arvukalt värsiraamatuid lastele, vähem jutte ja näidendeid. Aastatel 1923-1924 toimetas ta ajakirjaLaste Rõõm ning on kaasautorina kirjutanud mitu lugemikku ja aabitsat. Oengo luuleraamatutest on tuntuim ,,Muna" (1938), mis on tõlgitud ka soome, ungari vene ja rootsi keelde; proosateostest taas poistelugu ,,Üle Atlandi" (1928), mis on uuesti välja antud 2001. aastal. Samal aastal on uuesti avaldatud ka tema luuleteoste valikkogu ,,Minu päev: luuletusi, poeeme, ballaade", raamatu pani kokku luuletaja tütar Lembe Hiedel. Karl August Hindrey (1875-1947) Karl August Hindrey sündis 15
..) oli ka eesti soost kaastöölisi (kooliõpetajad nt). 1836. aastal ilmunud Das Inland toetus suuresti korrespondentidele ning käsitles palju kultuurilugu. 1860ndateks oli ,,vana tüüpi" estofiilide aeg möödas, nende asemele tulid eesti soost haritlased. 1870-71 aset leidnud ,,suur sulesõda" (haridusteemaline vaidlus) näitas, et baltisaksa ajakirjandus näeb eesti väljaannetes koostööpartnerit. Samuti alustas nii mõnigi eesti ajakirjandustegelane baltisaksa väljaande kaasautorina (Jakobson ja Neue Dörptsche Zeitung) Baltisaksa ajalehed: Revalsche Post-Zeitung 1699, C.P. Grubbe (eestlaste ala esimene ajaleht!) Revalsche Wöchentliche Nachrichten 1772, gümnaasiumiõpetaja E.A. Hörschelmann Dörptsche Zeitung 1789, F.G. Findeisen Inlandische Blätter 1813, K.G. Sonntag Ostsee-Provinzen-Blatt 1823, Sonntag, Merkel. Kajastas Balti provintside siseelu. Estofiilidest kaastöölised! Neue Dörptsche Zeitung 1866, Mattiesen Ajakirjad: Der Landarzt 1765, P
Veronese sulejoonist, oma sõbra Domenico Morelli õlimaale jt. Väärtuslikke kunstiteoseid leidus Sant' Agatas rohkelt. Omapäraseks jooneks oli see, et loomingulise pausi ajal ei tegeldud geniaalse maestro majas muusikaga peaaegu üldse. Kui aga käis töö, siis tehti seda päevad ja ööd ning muusika kõrvale midagi muud nagu ei mahtunudki. Kuna Verdi oli suur loomadesõber, meeldis talle, kui üks tema kahest koerast Black või Lulu "kaasautorina" töötoas viibis. Ja kui suri tilluke Lulu, keda ta oma majapidamisringkäikudel palitu all kaasas kandis, mattis ta koerakese aeda ning pani talle hauakirjaks järgmised sõnad: "Ühele minu parimaist ja ustavamaist sõpradest." Koerte psühholoogia võrratust tundmisest kõneleb O. Arrivabenele saadetud kiri, milles Verdi humoorikalt, Blacki vaatevinkli läbi Arrivabene RonRonile oma elust ja uudistest pajatab,
annaabi.ee 
