ajal. Tavaõiguse järgi polnud ka abielu laulatamisega sõlmitud, vaid alles peale tanutamist, ms toimus pulmas. Laulatus võis toimuda nii enne kui ka pärast pulmi ning seda mitme nädala ulatuses. Pruutpaar laualatati kiriklikult enamasti pühapäevasel päeval. Hoopis tähtsamaks peetud pulmapeost võttis osa palju suurem seltskond kui laulatusest. Laulatuselt puudusid isegi mõrsja vanemad, kohal olid vaid pruut ja peig koos isamehe, peiupoisiga, kaasanaise ning pruuttüdrukuga. Hilisemalt, kui laulatus ning pulmad hakkasid rohkem ühte sulanduma, võtsid pea kõik pulmalised ka laulatusest osa. Pulmategelased Pulmatsermoonias olid mõrsja ja peig ainult formaalsed peategelased. Kõrvalised olid ka abiellujate vanemad. Peategelasteks olid hoopiski isamees ja kaasanaine koos oma abilistega. 2.1.1 Isamees Isamees (ka mõõgaisa, saajavanem, ninamees, raudkäsi, kaudkäpp, peiuisa) oli peiupoolseid pulmalisi esindav vanem abielus mees
juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed
ajal. Tavaõiguse järgi polnud ka abielu laulatamisega sõlmitud, vaid alles peale tanutamist, ms toimus pulmas. Laulatus võis toimuda nii enne kui ka pärast pulmi ning seda mitme nädala ulatuses. Pruutpaar laualatati kiriklikult enamasti pühapäevasel päeval. Hoopis tähtsamaks peetud pulmapeost võttis osa palju suurem seltskond kui laulatusest. Laulatuselt puudusid isegi mõrsja vanemad, kohal olid vaid pruut ja peig koos isamehe, peiupoisiga, kaasanaise ning pruuttüdrukuga. Hilisemalt, kui laulatus ning pulmad hakkasid rohkem ühte sulanduma, võtsid pea kõik pulmalised ka laulatusest osa. Pulmategelased 4 Tedre, Ü. (1973). Eesti pulmad. Tallinn: Kirjastus "Eesti Raamat", lk 36. 6 Pulmatsermoonias olid mõrsja ja peig ainult formaalsed peategelased. 5 Kõrvalised olid ka abiellujate vanemad. Peategelasteks olid hoopiski isamees ja kaasanaine koos oma abilistega. 2.1.1
Sellega jääb ta ilma rõõmust saada pulmapäeval kaunis kimp kingituseks ja üllatuseks. Pruudikimp kaotab tähenduse, selle tellimine on lihtsalt üks pulmaeelne toiming. · Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt on pulmad lühenenud, kestavad enamasti päeva, harvemini kaks. · Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine, et viina norida ja mõrsja röövimine. · Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem. Ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija nagu muistsed pulmajuhid. · Pikad, rikkalikud ja ülipidulikud pruutkleidid muutusid soosituks 1970-ndate aastate lõpul ja 1980-ndatel aastatel. Käesoleval aastakümnel on valged, romantilised ja rikkalikud pruutkleidid paljude lemmikuks.
juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste
Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Pulmad on ka lühenenud. Rahapanemine on asendunud kingitustega. Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine, et viina norida ja mõrsja röövimine. Tänapäeval on pulmakülalised enamasti abiellujate sõbrad, töö- ja õpingukaaslased, seepärast ei ole enam kahe sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaob. Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem. Tegutsemisruumi vähesuse tõttu piirdub temagi võim laua ja tantsupõrandaga. Aga ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija nagu muistsed pulmajuhid. Pulmade planeerimine Selleks, et midagi meelest ei läheks ja elamiseks jääks ka natuke aega, on pulmade planeerimist mõistlik alustada üsna varakult -- isegi aasta varem. Kõige
vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed
nagu oskab ja rahakott võimaldab. Järjest rohkem segunevad eri rahvaste traditsioonid. Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt on pulmad lühenenud, kestavad enamasti päeva, harvemini kaks. Rahapanemine on asendunud pulmakingitustega. Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine, et viina norida ja mõrsja röövid. Tänapäeval on pulmakülalised enamsti abiellujate sõbrad, töö ja õpingukaaslased. Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber pulmavanem. Valget ei peetud mitte üksnes ilusaks värviks, vaid mõrsja puhtuse ja süütuse sümboliks. Valge oli ka rõõmu värv. Käesoleval aastakümnel on valged, romantilised ja rikkalikud pruutkleidid paljude lemmikuks. Valitakse loomulikult paljude heledate toonide hulgast, pruutkleit ei pea olema tingimata kriitvalge. Traditsioonilise pruudirõivastuse juurde kuulub loor
Tänapäevaks on pulmad kaotanud muistse pärimusliku ilme. Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Kestavad päeva või kaks. Rahapanemine on asendunud pulmakingitustega. Pulmakoti jäänukid on tort ja pudel. Pulmakülalisteks on enamasti abiellujate sõbrad, töö- ja õpingukaaslased, seepärast ei ole enam kahe sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaob. Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem. Tegutsemisruumi vähesuse tõttu piirdub temagi võim laua ja tantsupõrandaga. Tänapäeval peame üllatavaks, kui pruut rõivastub kärepunasesse või sünkmusta, kuid ometi on olnud aeg, kus just punane on pruudi soosituim värv. Samal ajal - nimelt keskajal - oli valge värv kasutusel vaid kõrgkihtide hulgas ja andis tunnistust ülimuslikust asendist, kuid ei liitunud pulmariietega
Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Pulmad on ka lühenenud. Rahapanemine on asendunud kingitustega. Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine, et viina norida ja mõrsja röövimine. Tänapäeval on pulmakülalised enamasti abiellujate sõbrad, töö- ja õpingukaaslased, seepärast ei ole enam kahe sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaob. Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem. Tegutsemisruumi vähesuse tõttu piirdub temagi võim laua ja tantsupõrandaga. Aga ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija nagu muistsed pulmajuhid. Pulmade planeerimine Selleks, et midagi meelest ei läheks ja elamiseks jääks ka natuke aega, on pulmade planeerimist mõistlik alustatada üsna varakult -- isegi aasta varem.
Hoolimata sellest, et tänapäeva peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda või smokingusse, eelistab keskmine eesti peigmees tumedat ülikonda, suviste pulmade puhul siiski ka heledat. (P. Õunapuu 2003. ,,Eesti pulm") 2.3. "Tegelased" Mõõgaisa ehk pulmaisa Ei tegelenud rahva lõbustamisega, vaid pigem rituaalsete toimingutega. Kaasanaine Tegi samuti rituaalseid toiminguid Peiupoisid Isamehe abistajad Pruuttüdrukud Kaasanaise ja pruudi abilised. Peiupoisid ja pruuttüdrukud pidid esimese pulmaöö ühes voodis magama, et noorpaari vahel tüli ei tekiks. Veli ehk pruudi vend Ülesanne oli juhtida mänge ja pulmanalju. Mõõgaema Pruudi otsija ja tanutaja. Kirstumehed Ülesanne oli veimekirstu peiukoju toimetamine. Ajumehed Saatsid ja sõidutasid pulmarongi. Pulmalaulikud Meelelahutuslik ülesanne. Kink Hoolitses õlle eest.
pulmad kaotanud muistse pärimusliku ilme. Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt on pulmad lühenenud, kestavad enamasti päeva, harvemini kaks. Rahapanemine on asendunud pulmakinkidega. Pulmakoti jäänukid on tort ja pudel. Tänapäeval on pulmakülalised enamasti abiellujate sõbrad, töö- ja õpingukaaslased, seepärast ei ole enam kahe sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaob. Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem. Tegutsemisruumi vähesuse tõttu piirdub temagi võim laua ja tantsupõrandaga. Aga ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija nagu muistsed pulmajuhid. Eesti noorpaarid on üle võtnud vene pulmakombed ning kinnitavad nüüd pulmapäeval oma nimedega tabalukke sildade külge. Eks eri rahvaste pulmakombed on mõneti sarnased, ent samas üllatavalt erinevad
See tähendas ühest sotsiaalsest rollist teise minekut, eriti naise jaoks. Pulm oli suurim pidu omaaegses külaühiskonnas ning seda tähistati suurejooneliselt. Pulmakommetes polnud pruudil, peigmehel ega nende vanematel suuremat osa peategelasteks olid isamees ja kaasanaine. Isamees esindas pulmas peiupoolset suguvõsa. Tema abilisteks olid peiupoisid, kes valvasid pruuti ja täitsid muid jooksvaid ülesandeid. Isamehe naine ehk mõõgaema pani pruudile pähe tanu. Kaasanaise abilisteks olid pruuttüdrukud ning pruudivend. Pruuttüdrukutel olid peiupoisid, kes nende eest hoolitsesid ja tüdrukud vastutasuks neile kindaid või sokke kinkisid. Kõik pruuttüdrukud pidid oma peiupoisiga öösel magama, et pruudil ja peigmehel tülisid poleks. Pruudivend juhtis pulmamänge ning tema varastas ka pruudi, kui peiupoisid valvsuse kaotasid. Pulmade ajal lauldi palju ja pulmalaulikud juhtisid heade rituaalitundjatena pulma. Esimene
annaabi.ee 
