Selle aja jooksul tegi kunstnik Bernhardtile veel kuus suurt plakatid, aga ka muljetavaldavaid teatridekoratsioone, ehteid ja kostüüme. Olles kuulsust kogunud, sai ta nüüd mitmeid uusi tööpakkumisi. Näiteks tegi ta postereid reklaamifirmadele nagu Job ja Moët et Chandon. Ta disainis ka hulgaliselt marke, vinjette, kalendreid, illustratsioone ja "illustratiivseid paneele" (Mucha välja arendatud litograafia tüüp). Nagu tema kaasaegsedki, soovis Mucha teha kunsti populaarseks ja aktsepteerituks kõigi poolt. Seetõttu asutas ta koos Eugène-Samuel Grasset, René Lalique`i, Gallé`i ja Horta`ga Société Internationale de l'Art Populaire`i ning 1898. aastal koos James McNeill Whistler`iga Carmeni Akadeemia. Mucha viljakaim periood oli aastatel 1895-1900. Esikohal olid tema plakatid, aga ta jätkas ka raamatute illustreerimisega ja avaldas mitu seeriat dekoratiivseid paneele
Nad juhtisid seltside tegevust, üldrahvalikke üritusi, rahvaluulekogumist, esinesid kõnedega, korraldasid koosolekuid jne. Nemad olid ka rahvusliku liikumise ideoloogia, samuti ärkava rahvuse poliitiliste ja majanduslike nõudmiste peamised sõnastajad ja avalikud väljendajad. Pole juhus, et esimesed eesti poliitilised parteid moodustati just ajalehtede toimetuste juurde. Jannsen täitis ajalehti tehes õpetaja rolli, ta oli ajakirjanik-koolmeister nagu ta kaasaegsedki. Kui Carl Robert Jakobsonil avanes võimalus hakata välja andma oma ajalehte, kujunes temast rahvajuht, kes otsis talurahva olukorrale lahendusi mitte ainult hariduse kaudu, vaid ka ühiskondlike suhete (balti erikorra) kritiseerimise läbi. Jakobson õhutas rahvast avalikule diskussioonile. Ka tema järeltulijad mõistsid ajakirjanduse võimalusi rahva elu mõjutada, kuid nad ei suutnud jõuda kokkuleppele, mida see eesti rahva jaoks tähendaks.
annaabi.ee 
