Seneca moraalikirjad Luciliusele
Sest ülimalt tähtsad pole needki, mis meid kinni hoiavad.
(5) Tullius Marcellinus, keda sa ülihästi tundsid, kes nooruses oli vaikne ja kes kiiresti raugastus, hakkas
mõtlema surmast, kui ta oli haigestunud mitte küll parandamatusse, kuid kestvasse ja raskesse haigusse,
mis nõudis ülihoolsat ravi. Ta kutsus enda juurde paljud oma sõbrad. Arad soovitasid talle, mida nad
endalegi oleksid soovitanud, meelitajad ja pugejad jagasid nõuandeid, mis nende meelest pidid
kaalutlejale meeldima. (6) Kõige paremini veenis teda mu meelest meie sõber stoik, väljapaistev ning --
et teda vääriliste sõnadega kiita -- tugev ja julge mees. Nõnda ta algas: "Ära vaeva ennast, Marcellinus,
justkui kaalutleksid suurt asja. Elamine suurt asja ei tähenda: kõik sinu orjad elavad, kõik loomad. Suur
asi on surra auliselt, mõistlikult, mehiselt. Mõtle, kui kaua sa juba teed üht ja sama: toit, uni, iharus; nende
kaudu joostakse ringiratast
annaabi.ee 
