sakslaste vastu. Punaste läti küttide tulekusse ei suhtutud Lätis kui okupatsiooni, vaid kui omaste kojutulekut. Sellises olukorras jäi Ulmanisel üle hankida välisabi, mida kuskilt eriti tulemas ei olnud. Neid mõjutas ka Briti laevastiku eskaader, kuid sellest maal eriti abi ei olnud, abi ei saadud ka soomlastelt. Seetõttu pöördus Ulmanise valitsus sakslaste poole. Sa ei olnud huvitatud rahvuslikust läti riigist, pigem tunti muret baltisakslaste pärast. Pärast pikki kaalumisi leidis Sa valitsus Antanti toetusel, et tuleb luua Ida-Preisimaa kaitsejoon, ettenihutatud positsioon Kuramaa pinnal. 29.12.1918 kirjutati alla lepingule Ulmanise ja Winnigi vahel, millega Ida-Preisimaa pandi Sa vägede õlule. Koheselt hakati värbama vabatahtlikke. Selle eest lubas Ulmanis neile pärast sõja lõppu maavaldusi. Punapropaganda sia üha rohkem uskujaid. Vabatahtlikke hakkas lisanduma. PA edenemine Kuramaa edelaosas suudeti seisma panna
Saksa valitsus mõtles kaua ja pikalt - ühelt poolt iseseisva Läti riigi saatus Berliini ei huvitanud, teisest küljest tuli arvestada Saksa armees valitsevate meeleoludega - sakslased unistasid kodumaale jõudmisest. Kolmandaks tuli arvestada Antandiga sõlmitud kokkulepetega. Otsustavaks sai neljas kaalutlus - nimelt Läti ja Leedu alade vallutamine Punaarmee vallutamine oleks toonus punased juba sakslaste Preisimaani. Pärast pikki kaalumisi otustatski Saksa juhtkond loovutata ainult osa Lätist ja Leedust, rajada uus kaitsejoon Ida-Preisimaale, mis pidi kulgema Riiast alates lõuna poole, mitte laskmaks Punaarmeed Ida-Preisimaale. Pärast seda otsust hakkas asi tasapisi edenema - 29. dets Ulamanise valitsus kirjutas alla Winnigiga, mille alusel hakati looma saksa vabatahtlikke üksusi. 29. dets oli aga peaaegu et liiga hilja. 3. jaanuaril 1919 jättis Ulmanise valitsus Riia maha, suudnus Liepavasse. Alles
annaabi.ee 
