Teise perioodi teosed on veel ,,Mahtra sõda", ,,Kui Anija mehed Tallinnas käisid", ,,Prohvet Maltsvet" Kolmandal perioodil (alates 1912) toimus tema areng psühholoogilise sügavuse , meisterlikuma karakterikujunduse ning ainese tiheduse suunas. Selle perioodi loomingust kuuluvad eesti kirjanduse tippu tema näidendid, terve rida novelle ja ,,Mäeküla piimamees" kui meisterlikumaid psühholoogilisi romaane. Kolmanda perioodi näidendid kirjutas ta pagulasena Kopenhaagenis. Kolmanda perioodi kaalukamasse ossa kuuluvad näidendid: esiknäidend ,,Tabamata ime", ,,Pisuhänd", ,,Side". Vilde mahukas ilukirjanduslik looming on eesti kirjanduse ajaloos erakordse tähenduse ja tähtsusega. Ralismi suurmeistrina on ta andnud kustiliselt kõrgetasemelise loominguga läbilõike Eesti ühiskonna arengustpika perioodi jooksul, avanud ajalugu, toonud esile uusi ja olulisi ainevaldkondi, virgutanud ja mõjutanud lugejaid. Vilde on üks tõlgitumaid kirjanikke 14
Kolmanda loominguperioodi peamised teosed kirjutas pagulasena Kopenhaagenis, ajakirjanikutööst vabana sai nüüd tegeeda loomingu kunstilise viimistlemise, tegelaste psüühika motiveerimise, inimsuhete analüüsi, uudsema ainevaliku probleemidega. Pagulasena jälgis ka mujal Euroopa toimuvat realismi arengut, võttes omaks uusi esteetilisi suundumusi. "Mäeküla piimamees" (1916) - parimaid psühholoogilisi romaane. Näidendid kuuluvad samuti kolmanda perioodi kaalukamasse ossa, algatades uue arenguetapi eesti näitekirjanduses. Tõi esile päris uue ainevaldkonna - hakkas kriitiliselt vaatlema eesti noore ja traditsioonivaese linnakodanluse elulaadi ja selle kujunemist. Rajas eesti näitekirjanduses linna- ainestikulise psühholoogilise näidendi, mis oli kujutluslaadilt lähedane uusima aja näitekirjandusele Euroopas, käsiteles eelkõige eesti intelligentsi suhtumist ja osa rahvusliku kultuuri arengus.