-mõõtkolb 100ml ja 200ml -koonilised kolvid 150-200ml ja 500ml -ümarkolb 250ml -pipett 10ml -analüütiline kaal Reaktiivid -0,2n kaaliumdikromaat -0,1n naatriumtiosulfaat -kaaliumjodiid -kontsentreeritud väävelhape -1%-line tärklise lahus Töö käigus toimuvad keemilised reaktsioonid 3C2H5OH + 2K2Cr2O7 + 8H2SO4 = 3CH3COOH + 2Cr2(SO4)3 + 2K2SO4 + 11H2O Etaanooli oksüdeerimine kaalimkromaadiga väävelhappe juuresolekul. 6KJ + K2Cr2O7 + 7H2SO4 = 3J2 + Cr2(SO4)3 + 4K2SO4 + 7H2O Kaaliumjodiidi lisamisel määratakse(jodomeetriliselt) kaaliumkromaadi ülehulk J2 + 2Na2S2O3 = 2NaJ + Na2S4O6 Eraldunud joodi tiitrimine 0,1n naatriumtiosulfaadiga Töö käik Mulle oli antud tundmatu mahuga vedelik, mille sees oli tundmatu massihulk etanooli. Kõigepealt lahjendasin antud lahust kuni 250ml kriipsuni. See oli esimene lahjendus. Seejärel valmistasin ette kolm 150 ml kolbi, milles oli 10 ml K2Cr2O7 ning 5ml kontsentreeritud väävelhapet. Väävelhappe lisamisel lahus kuumenes
tarbimisvajaduse, valmistamise piirkonna järgi. Paberipakkidele on peale märgitud kaal. Paber koosneb kiulisest materjalist, täidisainest, liimainest ja veest. Vananedes paberi koostis muutub, kuna tekivad erinevad ühendid. Paberile annab elastsuse vesi, aga mitte ainult seda teeb ka näiteks tärklis. Tärklis annab elastsuse, et tindid/trükivärvid läbi ei läheks. Tärklise määramisel kasutatakse kaaliumjodiidi. Kampoliga töödeldud paber neelab UV kiirgust, mis teeb ta vähem vastupidavaks. Kampoli kinnistamiseks paberikiudu oli vaja lisada kaaliumaliumiiniummaarjast. Paberitööstuses peale 80ndaid vähenes kampoli ja maarjase kasutamine märgatavalt. Paberile lisatakse ka täidisaineks kaltsiumkarbonaati (kriit) seda pannakse, et neutraliseerida paberit, kuna ajaga ta läheb happelisemaks. Paberis kus selle sisaldus on suur ei loeta väga kvaliteetseks paberiks.
Metallidega reageerides tekitab bromiide. Punakaspruun vedelik. Toatemperatuuril vedel mittemetall. Terava lõhnaga mürgine aine. Tugev oksüdeerija. Inimkehale söövitav ja ärritav. Lahustub hästi orgaanilistes lahustites. Vesinik põleb broomis vesinikbromiidiks ( H 2 + Br2 = 2HBr ). Jood Keemiline element järjenumbriga 53. Esineb tumepruunide kristallidena. Keemisel moodustab lillaka auru. Teistest halogeenidest vähem aktiivsem. Vees lahustub halvasti. Reageerib kaaliumjodiidi vesilahusega ( KI + I2 = KI3 ). Reageerib paljude metallidega kõrgemal temperatuuril. Teiste halogeenidega moodustab interhalogeniide. Astaat Keemiline element järjenumbriga 85. Kõik isotoobid on radioaktiivsed. Tahke aine. Värvus pole teada. Omadustelt meenutab mittemetalle (halogeene), kui ka metalle(Po, Pb). Lahustub hästi orgaanilistes lahustites. Raskeim halogeen. Maal leiduvast 93st elemendist kõige vähem levinud. Keemilised omadused Väga aktiivsed mittemetallid.
kadus ning lahus värvus oranžiks. 𝐵𝑖(𝑁𝑂3 )3 + 3𝐾𝐼 → 𝐵𝑖𝐼3 ↓ +3𝐾𝑁𝑂3 𝐵𝑖𝐼3 + 𝐾𝐼 → 𝐾[𝐵𝑖(𝐼)6 ] kaaliumheksajodovismutaat Katses 5 tuli katseklaasi valada ~0,5 mL 0,2 M KI lahust ja 1 mL dest. vett. Lisada 1-2 tilka 0,2 M Pb(NO3)2 lahust kuni sademe tekkimiseni. Seejärel lisada tahket KI ja loksutada kuni sade kaob. Kõigepealt tekkis kollane sade, siis kaaliumjodiidi lisamisel tekkis hallikas läbipaistmatu lahus. 2𝐾𝐼 + 𝑃𝑏(𝑁𝑂3 )2 → 2𝐾𝑁𝑂3 + 𝑃𝑏𝐼2 ↓ 𝑃𝑏𝐼2 + 𝐾𝐼 → 𝐾[𝑃𝑏(𝐼)4 ] kaaliumtetrajodopliiaat Katses 6 tuli katseklaasi valada ~ 1 mL 0,2M FeCl3 ja teise katseklaasi ~ 1 mL 0,2M K3[Fe(CN)6] lahust. Mõlemasse katseklaasi lisada tilkhaaval 2M NaOH lahust. Punane veresool – trikaaliumheksatsüanoferraat.
vältida Cl - ioonide suurt liiga, sest PbCl2 ja AgCl moodustavad kloriidioonide liiaga lahustuvaid kompleksühendeid [PbCl4]2 ja [AgCl2]. Esimese rühma katioonide eraldamise ja tõestamise skeem: Tõestusreaktsioonid: Pb2+ - ioonide tõestusreaktsioonid a) Cl- - ioonidega Plii(II) nitraadile lisasin kaaliumkloriidi, tekkis valge pliikloriidi sade, mis lahustus soojas vees. Pb2+ + Cl- PbCl2 b) I- - ioonidega Plii(II)nitraadi lahusele lisasin kaaliumjodiidi, tekkis kollane pliijodiidi sade. Tekkinud sade lahustasin vesivannil kuumutades etaanhappega hapestatud vees ning jahutasin kraanivee all. Kiire jahutamise tõttu eraldus sade kuldselt helkiva peenekristallse sademena. Pb2+ + I- PbI2 c) CrO42- - ioonidega Plii(II) nitraadile lisasin kaaliumkromaati, tekkis kollane pliikromaadi sade. Pb2+ + CrO42- PbCrO4 Sade lahustus NaOH lahuses moodustades tetrahüdroksoplumbaatiooni.
· Reageerib ägedalt leelismetallidega, fosffhori, antimoni, ammoniaagi, atseetaldehüüdi, atsetüleeniga põhjustab ohtu. · Ühendid: Fluoriidid: IF, IF3, IF5, IF7 Kloriidid: ICl, [ICl3]2 Bromiidid: IBr Oksiidid: I2O4, I2O5, I4O9 Vees lahustub jood halvasti (joodivesi), hästi aga benseenis, piirituses (jooditinktuur), eetris jt. orgaanilistes vedelikes. Iood reageerib kaaliumjodiidi vesilahusega, andes kaaliumtrijodiidi: KI+ I2 = KI3 Jood sublimeerub. Vesinikuga reageerib jood vaid soojendamisel, moodustades vesinikjodiidi: H2 + I2 = 2HI HI vesilahust nimetatakse vesinikjodiidhappeks ja tema soolasid jodiidideks. Vesinikjodiidhape on tugev hape. Joodivett või joodi lahust alkoholis kasutatakse tärklise kindlaksmääramiseks, seejuures moodustub sinise värvusega ühend (klatraat). Joodiühendeis on joodi oksüdatsiooniaste I kuni VII: · I HI
ettevaatlikult mööda seina cá 1 mL vett. Kirjeldada, mis toimub ja miks. Toimub reaktsioon, mille põhimõtte seisneb selles, et roosa, lilla ja sinine värvid lähevad põhja. Kui kallutada siis värvid ei segune omavahel vaid jäävad oma kohal. 3.3 Katseklaasi valada ~0,5 mL 0,2 M Bi(NO3)3 lahust ja lisada tilkhaaval 0,25 M KI lahust kuni sademe tekkimiseni. Seejärel lisada tahket KI kuni sademe kadumiseni. Toimus reaktsioon: Bi(NO3)3 + 3KI BiI3 + 3KNO3 Kui lisasin tahket kaaliumjodiidi, sai süsteem ergutuse moodustamaks kompleksühendi, sade kadus: BiI3 + 3KI(t) K3[BiI6] 3.4 Katseklaasi valada ~0,5 mL 0,25 M KI lahust ja 1 mL dest. vett. Lisada 1-2 tilka 0,2 M Pb(NO 3)2 lahust kuni sademe tekkimiseni. Seejärel lisada tahket KI ja loksutada kuni sade kaob. Toimus reaktsioon: Pb(NO3)2 + 2KI PbI2 + 2KNO3 (kollane sade) Plii on ergastunud seisundis, elektronid tõmbunud joodi poole. Tahke KI lisamisel tekib kompleksühend: PbI2 + 2KI K2[PbI4] 3
Ravi Kasutatakse seenerakustikku hävitavaid või nende arengut peatavaid preparaate. Paikseks raviks kasutatakse villiliste ja märguvate haiguskollete korral 2% boorhapet, kummeliteed, aniliinvärvide vesilahuseid, pindmiste haavandite korral 35% naftalaanpastat. Kuivadele haiguskolletele määritakse 5% väävel salitsüülhappe salvi või antimükootilisi salve. Küünte haigestumise korral kasutatakse küüneplaadi maha koorimiseks 50% kaaliumjodiidi salvi, peitsimiseks antimükootilisi vedelikke, lakke ja salve. Peanaha haaratuse korral, laialdaste haiguskollete korral kehal ja ulatuslike küünte kahjustuste korral kasutatakse suukaudseid preparaate: azoole, allüülamiine, polüeene jt. preparaate. Oluline on saastunud jalanõude desinfektsioon, jalgade higistamise vähendamine ja igaõhtune jalapesu happeliste seepidega. Levinuimad seenhaiguse tüübid: 1. Jalgade seenhaigus
C CH2 + I2 C CH2 I C CH2 I CH3 CH3 CH3 I CH3 C CH2 I CH3 OH Kaaliumjodiidi lisamisega tõuseb lahuses jodiidioonide kontsentratsioon, millega suureneb dijodoühendi moodustumisele viiva reaktsiooni osakaal (vee kontsentratsioon jääb ju samaks). 15. CH3 CH CH CH2 CH2 CH3 + HI CH3 CH CH2 CH2 CH2 CH3 ning I
rühm).Tsentrifugaat hapesta 2M HCl abil ja keeda H2S eraldumiseni. Sadet pese soojendamisel NH4Cl lahusega.Sademe lahustamist on kirjeldatud analüüsi käigu juures . Elavhõbe(II)ioonide Hg+2 tõestamine. 1. Metalse vase toimel redutseerub vaba elavhõbe.Puhasta sendi pind konts. HNO3 abil ja tilguta sinna uuritavat lahust.Hg+2 olemasolul moodustub sinna mõne aja möödudes hõbedaselt läikiv laik. Cuo + Hg+2 Cu+2 + Hgo 2. Kaaliumjodiidi KI lahja lahuse toimel tekib punane HgI2 sade, mis lahustub jodiidioonide ülehulgas. Hg+2 + 4I- HgI2 + 2I- [HgI4]-2 Plii(II)ioonide Pb+2 tõestamine. 1. Kaaliumjodiid KI moodustab erekollase PbI2 sademe.Kui sademele lisada 2M CH3COOH lahust ja soojendada,siis sade lahustub.Jahutamisel tekib uuesti opalestseeruv (pärlendav) sade.Segavad oksüdeerijad ja Cu+2 ja Hg+2-ioonid. Pb+2 + 2I- PbI2 2
lahustites (benseenis, etanoolis, eetris). Vesinik põleb broomis vesinikbromiidiks: H2+Br2=2HBr HBr vesilahust nimetatakse vesinikbromiidhappeks. Vesinikbromiidhape on tugev haoe, tema sooli nimetatakse bromiidideks. Broomiühendeis on broomi o.-a. I kuni V. Jood (I:......4s24p64d105s25p5) on metalse läikega mustjasvioletse värvusega kristalne aine. Vees lahustub jood halvasti (joodivesi), hästi aga benseenis, piirituses, eetris jt. orgaanilistes vedelikes; jood reageerib ka kaaliumjodiidi vesilahusega, andes kaaliumtrijodiidi: KI+I2=KI3 Jood sublimeerub. Vesinikuga reageerib jood vaid soojendamisel, moodustades vesinikjodiidi: H2+I22HI HI vesilahust nimetatakse vesinikjodiidhappeks ja tema soolasid jodiidideks. Vesinikjodiidhape on tugev hape. Joodivett või joodi lahust alkoholis kasutatakse tärklise kindlaksmääramiseks, seejuures moodustub sinise värvusega ühend (klatraat). Joodiühendeis on joodi o.-a. I kuni VII. 4
Nii dagerrotüübi kui ka kalotüübi kõrgperiood kestis kõigest veidi enam kui kümme aastat, sest nagu mainitud, oli mõlemal protsessil mitmeid puudusi. Õige pea hakati otsima meetodit, mis ühendaks endas dagerrotüübi pildikvaliteedi ja kalotüübi võimaluse pilte paljundada. Nii jõuti järeldusele, et valgustundlikuks on vaja muuta klaasplaat. Esimese sellise tehnika töötas välja 1847. aastal prantslane Calude Felix Abel Niépce de St.-Victor, kes kasutas kaaliumjodiidi, mis hoiaks klaasil kinni valgustundlikku hõbejodiidikihti. Praktilist kasutamist see tehnika aga ei leidnud, sest juba 1851. aastal avalikustas inglane Frederick Scott Archer kolloodiumi kasutamise. Kolloodium on nitrotselluloosi lahus dietüüleetri ja etanooli segus, mis kuivamisel moodustab puhta läbipaistva plastmassi-taolise kile. See võimaldas valgustundlikku kihti hästi klaasile kinnitada, mis oli varem peamine takistus klaasplaatide kasutamiseks
lagundavad erinevaid biomolekule. Radioaktiivselkiirgusel võib olla ka kuhjuv mõju pika poolestusajaga isotoopidel toiduahelas. Omal ajal kui NSVL tegi maapealseid tuumakatsetusi Novaja Zémljas siis paiskus laiali Cs 137, mis läks samblik- poro- need vennad, kes sõid porot. Meditsiinis kasutatakse lühikese poolestusajaga isotoope diagnostikas ja pika poolestusajaga isotoope ravimisel. Miks radioaktiivse õnnetuse puhul läheb käiku jood- tegelikult on tegu kaaliumjodiidi sisaldavate tablettidega, joodi radioaktiivsed isotoobid on lühikese poolestusajaga, kuid nad alati tekivad õnnetusel, kui võtta kaaliumjodiidi tablette siis ei saa radioaktiivne jood koguneda kilpnäärmesse ja ei teki kilpnäärme kasvajaid. 2. UV kiirgus, lühilaineline kiirgus, kuni 300 nm. Kaks allikat: 1.) päiksekiirgus ja 2.) kunstlik. Biotoimed: tagab loodusliku isepuhastuse mikroorganismidest, UV kiirgusel on 79
annaabi.ee 
