kontrolli alla langenud aladele. Hitler ei sallinud juute juba 1920. aastatel, kui ta võimule pürgis, kuna ta nägi neis ohtu Saksamaale ja pidas neid ühtlasi ka üheks osaliseks vandenõus, mis olevat reetnud Saksamaa Esimeses maailmasõjas. 1930. aastatel oli Saksamaal ligikaudu 500 000 juuti. Hitleri võim oli aastast 1933. senisest veelgi rohkem kindlustunud ning ta alustas rahvuse tugevdamise poliitikat, mis oli ühtlasi juudivastaseks praktiliseks väljenduseks. Koolides hakati juutidest rääkima, kui vaenlastest ning ülikoolis oli keelatud õpetada juudi soost haritlaste loodud teooriaid. 1933. aasta aprilliks oli juutidel keelatud töötada ajakirjanikena, astuda tsiviilteenistusse ja neilt võeti ära kodakondsus. Aaria rassi puhtuse kaitsmiseks keelati Nürnbergi seaduste kohaselt juutidel abielluda teist usku inimestega. 1938. aastal haarasid natsid endale juutide ettevõtted ja varad. Alates 1941
Kes tahtis päästa Austriat, see ei võinud sugugi tsehhe ignoreerida. Uus partei proovis, näiteks, võita oma poolele eelkõige tsehhi väike-käsitöölisi, kes moodustasid Viinis suurearvulise grupi. Seda lootis ta saavutada oma 61 võitlusega liberaalse manchesterluse vastu. Et ühendada vana Austria käsitöölisi rahvusest sõltumata, pidas kristlik-sotsiaalne partei kõige sobivamaks panna välja loosung juudivastaseks võitluseks ja pidada seda võitlust religioossel alusel. Esinedes oma positsioonide niisuguse pinnapealse põhinevusega, polnud partei võimeline andma kogu probleemile mingitki tõsist teaduslikku alust. Sellise küsimuse asetusega tõukas ta ainult eemale kõiki neid, kellele selline anti-semitism oli arusaamatu. Seda silmas pidades haaras antisemitismi-ideede propagandajõud kaasa ideeliselt piiratud ringkondi, kui just partei pooldajad
annaabi.ee 
