Mille poolest erinesid ema ja isa lastekasvatamise põhimõtted? 4. Iseloomusta teksti sõnastust. Leia 6 tänapäeva kirjakeelest lahknevat sõnakasutuse näidet. Vastused 1. Autor kujutab isand Kreeki isekana ja ülbena ehk kõik peab käima nii nagu tema tahab ja teiste suhtes on ta ükskõikne (näide tekstist: Mehed, visake haud kähku kinni; mul kolmkümmend saadu heinu aasal lahti ja näe, äike tulekul!). Ta kujutab pastorit hea jutuvestjana (näide tekstist: ... vaid pastor Tuvi kaldus hoogu ega leidnud enam peatust.). Autor kujutab veel Kreekide lapsi looderdajatena ja ära hellitatutena (näide tekstist: Plikad suitsetavad, joovad, käivad kohvikuis ja restoranes särlatoni keksimas. Ning toad alatasa täis poisse, kellest ei ole võtjaid. Ja poega elata ikka veel, nagu polekski teisel ametit, ja lunasta ta veksleid, mis alla kirjutatud sageli kaardilauas ...) 2. 3
lubatud esitada lahenduse suhtes ebaolulisi fakte (kui näiteks detektiiv leiab ohvri taskust rongipileti, siis peab sellel olema otsene seos sooritatud kuriteoga). Vaatamata lugeja pingutustele avastada roimar enne, kui selle paljastab autor, jääb võitjaks ikka Agatha Christie. Tema trikkide kollektsioon lugeja altvedamiseks näib olevat ammendamatu. Seejuures jääb lõpp alati loogiliseks ja tundub saladuse ainuvõimaliku lahendusena. Agatha Christie jutuvestjana ja intriigipunujana on nii valdav, et varju jäävad teose nõrgad küljed lugeja lihtsalt ei märka neid. Sageli jätab soovida tegevuse psühholoogiline põhjendatus, esineb ebareaalseid olukordi, erinevad tegelaskujud erinevates romaanides on nii mõnigi kord äravahetamiseni sarnased nad kasutavad isegi samu repliike ja mitmed autoripoolsed arutlusedki korduvad raamatust raamatusse. Romaanides esinev romantika on naiivne ja romantiline meeskangelane sageli üllatavalt naiselik.
kriminaalromaanis lubatud esitada lahenduse suhtes ebaolulisi fakte (kui näiteks detektiiv leiab ohvri taskust rongipileti, siis peab sellel olema otsene seos sooritatud kuriteoga). Ja vaatamata lugeja pingutustele avastada roimar enne, kui selle paljastab autor, jääb võitjaks ikka Agatha Christie. Tema trikkide kollektsioon lugeja altvedamiseks näib olevat ammendamatu. Seejuures jääb lõpp alati loogiliseks ja tundub saladuse ainuvõimaliku lahendusena. Agatha Christie jutuvestjana ja intriigipunujana on nii valdav, et varju jäävad teose nõrgad küljed lugeja lihtsalt ei märka neid. Sageli jätab soovida tegevuse psühholoogiline põhjendatus, esineb ebareaalseid olukordi, erinevad tegelaskujud erinevates romaanides on nii mõnigi 3 kord äravahetamiseni sarnased nad kasutavad isegi samu repliike ja mitmed autoripoolsed arutlusedki korduvad raamatust raamatusse
tundus peaaegu usutav –, siis ühest küljest on tema legend tõepoolest miski, mis talle lugude rääkija rollis tausta ja kaalu annab. Teisalt on Dineseni legendaarne jutuvestjakuju kahtlemata tema muu loomingu osa, üsna võrreldav ta raamitud lugude autoritega. Samasugune olukord on tavaline ka Dineseni lugudes: jutustaja ning tegelase rolli vahel ei ole lõplikku piiri. Tihti tuleb tema teostes ette tegelane, kes hingelaadilt jutuvestjana loob oma fantaasiamaailma; sellise autori kõrghetk on aga alati siis, kui saab selgeks tema enese osalus teises, kõrgema tasandi loos, mis on kantud veel vägevamast kujutlusvõimest. Mäng, millest Dinesen raamatus „Aafrika äärel“ jutustab, loob ilmeka kujundi tema maailmavaatest ja loomingu põhimõtetest: „Kui ma olin laps, näidati mulle pilti – omamoodi liikuvat pilti, kuivõrd see loodi su oma silme all, samal ajal kui kunstnik jutustas loo
annaabi.ee 
