Film oli tarantinolik - suurepärased dialoogid näitlejate vahel, teatud stseenid, mille järgi on kohe aru saada, et tegemist on Tarantino tehtud filmiga(mõrvarid ei vii oma tegusi toime filmi esimestel minutitel vaid kogu tegevus toimub filmi kestel ning mõrvarist peategelane jääb alles samuti filmi lõpuni) Tarantino loodud tegelased on inimlikud, tehes ikka ja jälle vigu, kuid nendest alati õppides, nad on sümpaatsed ning vaimukad, sageli ka iroonilised. Näiteks lasti suures jututuhinas maha mees, kes enne oli olnud hea vestluspartner, ja seda kõike täiesti juhuslikult ning kogemata. Filmis oli hoolekalt valitud muusika, mis minu arvates oli väga hea. Ka näitlejate valikuga oli tehtud head tööd John Travolta, Samuel L. Jackson, Bruce Willis jt. Tänu sellele filmile said näitlejad kuulsamaks, kui eales varem. Kuigi film ei olnud jutustatud nii-öelda tavapärases enne-nüüd-pärast tsükklis, vaid tegevustik
Noh ja siis, Mahiette, mis temaga Pariisis peale hakati? Arvan, et ükski helde inimene temast midagi teada ei tahtnud.» «Ma ei tea,» vastas reimslanna. «Just tol ajal ostis mu mees abinotari koha Berus, kaks penikoormat linnast, ja kogu see lugu meid enam ei huvitanud; olgu veel öeldud, et Beru ja Reimsi vahel on kaks Cernay mäeküngast, nii et Reimsi katedraali kellatorn sinna ära ei paista.» 1 2 1 Nõndaviisi kõneldes jõudsid kolm auväärt kodaniku-naist Greve'i platsile. Jututuhinas olid nad peatamata mööda läinud Roland'i torni avalikust palveraamatust ja astusid nüüd, ilma et ise tähele oleksid pannud, häbiposti poole, mille ümber rahvahulk iga silmapilguga 210 kasvas. Vaatepilt, mis nüüd kõigi pilkusid kütkestas, oleks kindlasti ka meie naistel täielikult lasknud ära unustada Rotiaugu ja kavatsuse seal peatuda, kui paks kuueaastane Eustache, keda Mahiette oma käe kõrval vedas, äkki neile seda meelde poleks tuletanud.