"jutustamisandele" - 1 õppematerjal

Eesti kirjanduse ajalugu I

valitsevale kohale - 1912- - areng psühholoogilise sügavuse, meisterlikuma karakterkujunduse ja aineesituse tiheduse suunas. Noore Vilde esteetilisi tõekspidamisi kujundasid Tallinna Linnateatri lavastused ja saksa klassikaline kirjandus, draamateosed eriti. Tajus kaasaja kirjandusliku maitse madalust ning tajus, et rahvusliku liikumise ideaalide ja reaalse tegelikkuse vahele oli tekkinud sügav kuristik. Toetus oma loomupärasele fabuleerimisoskusele ja jutustamisandele. Oma varasema loomingu on Vilde jaganud ise kahte rühma: pealiskaudsed põnevuslood (kriminaalse süzeega esikteos "Kurjal teel", Peterburi- aineline armastus- ja kelmilugu "Mustad leegid" (1889), kuritegelikke ambitsioone kujutav romaan "Kuhu päikene ei paista" (1887) ja probleeme tõstatavad, kuigi psühholoogiselt veel primitiivsed jutud ("Musta mantliga mees" (1883)). järelromantilise krijanduse kriitikuna hakkas Vilde peagi väärtustama asjalikku elukäsitlust ning deklareeris 1887