´´ 2007. aastal ilmunud raamat on Anni-sarjast kolmas ja ühtlasi ka kõige emotsionaalsem osa. Ann saab oma vanematelt teada, et perre on sündimas väike vend. Kui vend sünnib, siis hakkab Annile tunduma, et tema jaoks pole tema enda kodus enam ruumi. Anni hakkab huvitama ka üks tema satanistist klassiõde Maya. Ta hakkab netist uurima satanismi, et Mayast paremini aru saada ja leiab ühe satanistide foorumi, kust saab endale ka jutukaaslase, nimega Seth. Ann räägib talle oma probleemidest, kuid väga kaudselt. Seth soovitab Annil abi otsida langenud inglitelt. Kahjuks muudab langenud inglite abi kõik hoopiski hullemaks. Ann soovis, et kõik oleks nii nagu oli enne tema venna sündi. Nii juhtubki. Anni vennal diagnoositakse südameklapi rike. Anni vanemad veedavad üha rohkem aega oma kallist ajast Anni venna juures haiglas niiet Ann on peaaegu alati üksi.
Solness oli tol ajal valmis ehitanud uhke kiriku. Hilde oli siis alles noor neiu ja ka nende vahel oli olnud väike armusuhe. Solness oli Hildele lubanud, et kui neiu suureks kasvab, nii umbes 10 aasta pärast, siis ta tuleb trollina ja viib ta ära Hispaaniasse ning ostab seal talle kuningriigi, mille nimeks saab Apelsiinia. Hilde tuligi nüüd oma kuningriigile järele. Ta jäi peatuma Solnesside majja ning ta sai ehitusmeistriga väga lähedaseks. Mehel oli hea meel, et sai endale jutukaaslase, kellega võib vabalt rääkida. Ühel pikemal vestlusel jutustas ta Hildele, kuidas oli põlenud maha Aline vanematelt päranduseks saadud kodu. See oli kohutav öö, sest nad pidid kõrvetavast kuumusest jooksma välja jäise talve kätte. Sel ajal olid neil ka kaksikutest pojad, kes hiljem surid, sest Aline jäi peale seda õhtut palavikku ja see palavik läks piimasse üle, mis mõjus lastele surmavalt. Sündmus on nii proua kui härra Solnessi südamesse jätnud suure haava
Siis on kombeks vastu plaksutada. Hiinas tohib rääkida kõigest, mis puudutab inimese huvisid ja hobisid, eriti aga toidust. Hiinlased peavad toitu "esimeseks naudinguks". Hiinlastele meeldib rääkida ka lastest, kuid mitte enda omadest. Rääkida ei tohiks aga poliitikast, hetke sündmustest, sest need võivad algul vastuolulised olla. Pärida ei tohiks ka 13 jutukaaslase ameti, sissetuleku ega pereelu kohta. Võiks hoiduda ka hiinlastele valusatest teemadest nagu näiteks Teine maailmasõda. Hiinas peab sõnadega ettevaaltik olema, sest seal on "vaikus kuldne". Neid, kes liiga palju räägivad peetakse lapsikuteks. Hiinas kasutatakse suhteliselt vähe füüsilist märgikeelt. Kätega vehkides kõnelemist peetakse liialdamiseks ja see tekitab üllatust, naeru ja vahel viha. Silmapilgutamist, vilistamist ja muud sarnast peetakse vulgaarseks.
See märgib austust teise inimese vastu. Hiinas võib ette tulla ka juhuseid, kui tutvustamise ajal plaksutatakse. Siis on kombeks vastu plaksutada. Hiinas tohib rääkida kõigest, mis puudutab inimese huvisid ja hobisid, eriti aga toidust. Hiinlased peavad toitu "esimeseks naudinguks" (Foster, 2002). Hiinlastele meeldib rääkida ka lastest, kuid mitte enda omadest. Rääkida ei tohiks aga poliitikast, hetke sündmustest, sest need võivad algul vastuolulised olla. Pärida ei tohiks ka jutukaaslase ameti, sissetuleku ega pereelu kohta. Võiks hoiduda ka hiinlastele valusatest teemadest nagu näiteks Teine maailmasõda. Hiinas peab sõnadega ettevaaltik olema, sest seal on "vaikus kuldne". Neid, kes liiga palju räägivad peetakse lapsikuteks. Hiinas kasutatakse suhteliselt vähe füüsilist märgikeelt. Kätega vehkides kõnelemist peetakse liialdamiseks ja see tekitab üllatust, naeru ja vahel viha. Silmapilgutamist, vilistamist ja muud sarnast peetakse vulgaarseks.
annaabi.ee 
