12. VENNASTEKOGUDE LIIKUMINE JA HERNHUUTLIK KIRJASÕNA Vennastekogudus Eestlaste kultuuriajaloo seisukohalt kujunesid 18. sajandi luterlikus kirikus eriti oluliseks just pietism ning vennastekoguduste liikumine. Varane vaimulike ning aadlikegi hulgas levinud pietism valmistas teed vennastekogudusele, mille asutajaks oli krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorf aastal 1727. Vennastekoguduse liikmed, keda nende päritolumaa järgi ka böömi vendadeks nimetati, tegutsesid pietistlike jutlustajatena ja vaimuliku äratuse levitajatena.. Aastal 1729 saabusid nende esindajad Liibavisse ja Riiga ning seejärel teistesse keskustesse, milleks Läti alal oli eelkõige Volmari ja Eestimaal Tallinna linn, kuhu esimesed jutlustajad eesotsas Christian Davidiga jõudsid 1730 algul. Aastal 1736 külastas Baltikumi ka krahv Zinzendorf, ning järgmisel aastal tuli Balti kubermangudesse poolsada vennastekogudusse kuuluvat käsitöölist ja koduõpetajat, kes alustasid tegevust jutlustajatena. Krahv
Kiriku ja mõisa kontrollile allutatud koolides õpetati põhiliselt usuõpetust. Piibel, käsi- ning lauluraamatute esmase kirikukirjanduse olemasolu rahuldas pastoreid. 18. sajandi luterlikus kirikus kujunes oluliseks pietism ja vennastekoguduste liikumine. Vennastekoguduste asutajaks krahv Nikolaus Ludvig v. Zinzendorf 1727. aastal - Eestisse 1736. aastal ning siia tuli ~50 vennastekogudusse kuuluvat käsitöölist ja koduõpetajat, kes alustasid tööd jutlustajatena. Krahv Zinzendorf andis toetust ka 1739. aastal eestikeelse Piibli trükkimiseks. Vennastekoguduse tegevus 1727-40 oli rahulik, liikumine levis hoogsalt ning nende suhted ametliku kirikuga ja riigivõimuga hakkasid halvenema pärast 1742. aastat. Rüütelkonnad kartsid, et liikumine sünnitab rahutusi talupoegade hulgas, samuti kardeti, et võtavad kiriku üle. Neid süüdistati usulise sekti iseloomus, vendadest jutlustajad olevat esinend nagu pastorid,
annaabi.ee 
