Isegi peale mitmeid sajandeid on need tuntavad ja ikka pakuvad suurt naudingut ja avaldavad austust maalikunstnikule. See, mil määral maal auvääristab hinge võlusid ja väärikat asjade ilu saab selgelt näha mitte ainult teistes asjades, vaid selles: võite kavandada midagi nii kallist, mis ei ole teinud kaugeltki rikkaks ja ilusamaks kui ühtne maal. Seal juures, maal sisaldab iseendas seda voorust, et iga meisterlik maalija, kes näeb neid töid, võib tunda iseennast nagu teise jumalikuna. Kes võiks kahelda, et meisterlik maal pole midagi suuremat, kui väike asjadest ornament. Maalimisele on antud kõrgeim väärtus/au meie esivanemate poolt. Kuigi kõiki kunstnikke peeti käsitöölisteks, siis maalikunstnikke mitte. Maalimine on niikuinii nagu lill iga kunsti jaoks. 4. Millist rolli mängib maalikunstis inimkeha? Põhjendage! Maalikunstis on tähtis kompositsioon. Kompositsioon on maalimise üheks reegliks,
püüdes neid koos toita ja kaitsta.Põhiliseks eesmärgiks oli ihtsalt järglaste saamine ja väljasuremise ennetamine. Õpetamine käis mängu ja eeskuju najal. Pikkamööda kujunesid osade meeste ja naiste vahel ka pikemajalised suhted, pandi tähele et seksuaalelu ja laste saamise vahel on seos. Juudi ühiskonnas toimiti aga palju erinevalt ning sellest on kirjutatud ka piiblis. Perekonna loomist nähti millegi jumalikuna, mis aitas rajada inimesel teed isikliku rahu ja õnne poole. Perekond oli patriarhaalne, kuid naisi austati siiski rohkem kui teistes tolleaegsetes kultuurides. Seksuaalsed suhted kuulusid ainult abiellu ja sellega liialdamist ei peetud õigeks. Samuti kujunesid välja „kohustused“ mida abielupaar pidi järgima, selleks, et mees ja naine üksteisest ei võõranduks. Abielud sõlmiti võimalikult vara, kui lapsed olid umbes 15 aastased, tüdrukute puhul isegi varem
Klassikalise ajastu kõige kuulsam kujur oli Pheidias, kelle valmistatud on istuva Zeusi kuju Olümpias. See kuju oli üks maailmaimedest. Zeusi kuju oli 12 meetrit kõrge ja valmistatud puust, kuju juuste ja riiete osa oli kaetud kuldplaatidega ja paljastatud kehaosi kattis elevandiluu. Hellenismi ajajärgul hakkas kunstnike enam huvitama inimisiksus ja tema individuaalsus. Lysippose valmistatud kuju Aleksander suurest, kujutab meest pigem jumalikuna, kui mehise ja karmi sõjamehena. 4. sajandi keskpaigas, kui söandatai naisi juba täiesti lahti riietada, lõi Praxiteles kümbluseks valmistuva Aphrodite alastiskulptuuri. Erinevalt klassikalise ajajärgu filosoofidest, kes juurdlesid küsimuse üle, millised voorused peaksid olema heal kodanikul, mõtlesid hellenistlikud filosoofid selle üle, kuidas jõuda õnne ja hingerahuni saatuse heitlikkusest hoolimata. Filosoof Epikuros,
Aristoteles jagab aga elu kolmeks: esiteks nautlev elu, mille puhul inimesed arvavad, et nauding ongi nende hüve ja õnn; teiseks, poliitikaga seotud elu, kus hinnatakse kuulsust, kuna see aitab leida tunnustust ning mida seetõttu peetakse ka poliitikaelu eesmärgiks; ning kolmandaks, vaimutööga seotud elu. Seostades õnne Jumalaga, võib öelda, et õnn on justkui jumalaand, kuna see on inimese eesmärkidest eelistatuim ning paistab jumalikuna ka siis, kui pole tegelikult Jumalaga kuidagi seotud, vaid hoopis õppimise teel omandatud või loomutäiusega saavutatud. Samas võib eelnevalt nimetatud viisidel igaüks õnnelikuks saada. Me võtame õnne terviklikuna, kuna me ei tea, mis tulevik toob. Õnnelikud inimesed teevad seda, mis on vastavuses loomutäiusega, peavad vastu saatuse keerdkäikudele ning on seetõttu püsivalt õnnelikud. Õnnetäius on pigem seotud austusega kui kiitusega. See on kiidetavatest kõrgem,
elust ja inimestest. Filosoofi arvates on võimalik kristlikku moraali zestidega umber lükata. Võibolla tõesti, selle vastu vaielda ei saa, kuid alati on ka teisi arvamusi. Autor peab Uut Testamenti reostuseks, valeks, mida silma sisse jutustatakse. Tema arvates on seal ainult negatiivsed instinktid. Nietzsche kirjutas nii: "Meid ei erista teistest see, et me ei leia jumalat ei ajaloost, loodusest, ega ka selle tagant, vaid et seda, mida on austatud jumalusena, ei tunneta me mitte jumalikuna, vaid viletsa, absurdse ja kahjulikuna, mitte lihtsalt eksitusena, vaid kuriteona elu kallal." Inimene peab olema piisavalt haige, et saada kristlaseks. Kristlaseks ei saa mitte igaüks, selleks ei pöörata. Minu arvates on vastupidi. Kristlasteks võivad saada kõik. Paljude vanemad on olnud eelnevalt kristlased, mistõttu ka nende järeltlijate niinimetatud kohus on elada oma elu samas usus. Kellelegi ei saa veaks lugeda seda, kui ta austab kümmet käsku või elab piibli lugude järgi
annaabi.ee 
