Aristoteles Ateenasse. Aastal 335 eKr rajas ta Ateenas oma filosoofiakooli. Kool sai nimeks Lykeion. Aristoteles õpetas Lykeionis 335322 eKr. Sellesse aega jääb suurem osa tema kirjutisi. Tema looming on tohutu. Aristoteles kirjutas teadusteooriast, loogikast, moraaliõpetusest, psühholoogiast, bioloogiast, mehaanikast, matemaatikast jpm. Ta kirjutas ka dialooge ja traktaate. Pärast Aleksandri surma esitati Aristotelesele süüdistus jumalateotuse. Aristoteles asus elama oma maamajja Chalkises Euboial. Seal ta suri varsti, 322 eKr. Surma põhjuseks oli pikaajaline haigus. Aristoteles ei olnud üksnes antiikaja silmapaistvaim filosoof, vaid ka zooloog, füüsik, arstiteadlane ja kirjandusteoreetik. Ta lõi esimese süstemaatilise raamatukogu. Aristoteles oli keskmisest väiksemat kasvu. Ta oli õilis ja heasüdamlik mees, kes armastas
ainult elu, mitte surm. Isabellat puudutavad need snad vga tugevalt ning ta teeb ettepaneku veel kohtuda. Martin on khklev, kuna nende suhet vidaks vriti mista. Ta pab asjatult Sokratese snadest kitumisjuhiseid leida, kuid otsustab viimaks siiski Isabellaga uuesti kohtuda. Nad lhevad Pirita randa, Isabella rgib talle endast ja oma perekonnast, tunnistades, et tema ige nimi on Isebel - ilusa kuid ela mssumeelse Iisraeli kuningattre jrgi, kes jumalateotuse eest surma misteti. Oma ema ta armastab, kuid samas vihkab, sest ema pab oma armukadeda omamisjanuse armastusega ttart enda klge siduda ega toeta tema eneseteostust muusikuna. Isebel jumaldab oma revolutsiooni ja kodusja keerises tfusse surnud isa ning sdistab ema selles, et ta armukadedusest pab isa mlestusele varju heita, sdistades teda emotsionaalses vljapressimises enesetapukatsete abil. Isebel tunnistab muuhulgas, et ta
legaadina Giovanni Morone oli teinud sarnaseid reforme 1530ndatel Modenas. Nõukogu koostas komitee, kes pidi 22. sessiooni eelselt uurima jumalateotusi missade ajal. Selle juhiks määrati Ragusa peapiiskop Ludovico Beccadelli, kes oli humanist ja reformipartei tähtsaim liige. Becadelli komitee, mis määrati ametisse 1562. aastal ja mis koosnes mitmete rahvuste esindajatest, kohtus mitmeid kordi ning kogus ettepanekuid reformide osas. Becadelli ise ütles, et missade jumalateotuse teema on ,,väli täis okkalisi takjataimi". Üks põhitegelane, kes 22. sessioonile eelnenud päevadel aitas dokumente koostada, oli tulevane Bologna peapiiskop Gabriele Paleotti, kes tegelikult polnud isegi komitee liige. Paleottile omistatakse reeglite koostamist jumalateotuse teemadel. Ta kirjutab oma märkmetes nõukogu ajaloo kohta, et mitmed prelaadid tõstatasid teemaks jumalateotusi, mis ei väärinud üldse kongregatsiooni tähelepanu
sellest kerkiva auru seest tuleb esile algul vihane, kuid lõpuks taltuv nõid, kes annab Faustile Mefistofelese palvel noorendava eliksiiri. Tänu sellele eliksiirile muutub Faust ihaldusväärse välimusega noormeheks, kes kohtub noore ja vaga Margaretaga. Faust armub koheselt ja soovib, et Mefistofeles viiks neiule aardekirstu, et see hakkaks teda armastama. Aga esimesel korral asi ei õnnestu, sest Margareta ema teatab kohalikule kirikuisale ja see viib ,,sellise jumalateotuse" kohe minema. Aga Faust palub uuesti kuradit ja teisel korral läheb asi õnneks. Seepeale läheb neiu oma ehteid näitama sõbranna Martale. Mefistofeles läheb nende juurde ja räägib Martale, kuidas hukkus tema mees ning, et sellele kinnituse saamiseks, tuleb neil kohtuda pealtnägija ehk Faustiga. Nii kohtuvadki Margareta ja Faust ja nad suudlevad juba esimese kohtingu lõpul. Vahepeal tuuakse mängu Margareta sõdurist vend Valentin(kõrtsis&joobes ??
Isabellat puudutavad need sõnad väga tugevalt ning ta teeb ettepaneku veel kohtuda. Martin on kõhklev, kuna nende suhet võidaks vääriti mõista. Ta püüab asjatult Sokratese sõnadest käitumisjuhiseid leida, kuid otsustab viimaks siiski Isabellaga uuesti kohtuda. Nad lähevad Pirita randa, Isabella räägib talle endast ja oma perekonnast, tunnistades, et tema õige nimi on Isebel ilusa kuid õela mässumeelse Iisraeli kuningatütre järgi, kes jumalateotuse eest surma mõisteti. Oma ema ta armastab, kuid samas vihkab, sest ema püüab oma armukadeda omamisjanuse armastusega tütart enda külge siduda ega toeta tema eneseteostust muusikuna. Isebel jumaldab oma revolutsiooni ja kodusõja keerises tüüfusse surnud isa ning süüdistab ema selles, et ta armukadedusest püüab isa mälestusele varju heita, süüdistades teda emotsionaalses väljapressimises enesetapukatsete abil. Isebel tunnistab muuhulgas, et ta olnuks nõus
annaabi.ee 
