Kristliku kunsti tekkimine
Portreeikoon tõrjus kodudest aegamisi
paganlikud portreed välja. Enamiku tolle aja inimeste jaoks oli piir usu ja ebausu
vahel hägune. Nagu ka muudes kunstiharudes, nii segunes ka portreekunstis paganlik
ja kristlik sümboolika. Põhjus, miks kristlaste jaoks sai maal (ikoonide näol)
vastuvõetavaks, vastuvõetavamaks kui näiteks plastika, oli see, et pilt on abstraktsem
kui kuju (püüe kujutatavast distantseerida ja nii vältida pildi- või kujukummardamist
jumalaaustamise asemel). Ka ikoonikunstis kasutati piiratud hulka stseene. (Onasch,
Schnieper 2003)
Lääne teoloogid (hilisemas idakirikus, õigeusukirikus, peetakse siiani ikoone väga
olulisteks) suhtusid ikooniaustamisse leigemalt kui impeeriumi idaosas elavad
kristlased. Pildid võisid nende seisukoha järgi kirikus küll olla, aga nende
kummardamine, liigne austamine oli saatanast. (Onasch, Schnieper 2003)
Fresko apostel Paulusest. Illustratsioon 6
annaabi.ee 
