Nähes kõrgseltskonna kulda ning karda, muutusid Rastignaci nägemused ning ta pidas vastavasse seltskonda pürgimist kiireks võimaluseks elujärge parandada ning ka rahakukrut täiendada. Materialism tungis tema ustest ning akendest sisse, väärastades tema rikkumata südant. Samas ei saakski loota, et inimene, kes väärate prioriteetidega seltskonda pürgib ise puutumatuks jääks. Sünnipärase kingitusena antakse meile kõigile kaasa südametunnistus. Seda, kuidas meil tolle jumalaanniga lood on, avastame alles elu jooksul. Rastignacile oli aga loovutatud toda viimast piisavalt. Kõrgseltskonda seest poolt nähes taipas ta selle tühisust, sest see oli ehitatud üles ainult materiaalsetel väärtustel, kus puudusid inimlikud tunded ning armastus. Raha võib täita me taskuid, kuid südant sellega täita ei saa. Ei tohiks unustada, et raha pole siin ilmas peamine. Õnn ei sõltu alati rahast ning nagu öeldakse, et õnn pole eesmärk vaid eluviis
sõnni sabast jaanipäise ia (jäätuse) pial kinni, sie põle enne saba kääst ää soand, kui mies ise last lahti. Teine mies old veel tugevam: ta istund maha, pand jalad kõvaste vasta uksepakku ja uend kolmepäävase kuke-kuldi sabast kinni ega põle enne mitte lahti last, kui kuke-kult ise tõmmand saba kääst ää. Viimaks läind kaks naest pulmas riidu: teine ikka sõimand teist, teine lugend teisele paha sõnu, viimaks teine löönd teist leivakannikaga, teien teist piatoiduga ehk ka jumalaanniga; teine teist õlekõrrega, teine teist jumalavilja varrega; teine lükand teise jõkke, teine teise vette. Mõlemil old kasukad selgas, teisel tuliuus, teisel alles räätsepa kääst tuld; teine kasukas soand läbimärjaks, teise liotand ka üsna ää; kasukad pandud kuivama, teine palavasse, teine kerikse kohta; teine põlend sial apraks, teine kõrvend krimsu. Naesed läind kaevama: teine kohtusse, teine õiguse ette; teine soand suure õiguse, teine kange võimuse.