Kui Saksamaa ja Nõukogude venemaa II maailmasõja ajal omavahel taas tülli keerasid ja oma rahulepet murdsid oli eestlaste seas tunda kergendust. Saksa väed liikusid meeletu tempoga Idarindele. Kolm päeva peale konflikti puhkemist vallutati juba Kaunas ja peatselt oldi Eestis väljas. Kohe peale Saksa relvajõudude saabumist siia algas eesti rahvusväeosade loomine. Algas ka vabatahtlike värbamine Wehrmachti 16. ja 18. armee julgestusgruppidesse. Korralduse julgestusgruppide formeerimiseks andis 1941. aasta augusti lõpus Saksa 18. armee ülemjuhataja kindralooberst Georg von Küchler, kes varsti tõusis armeegrupi „Nord“ ülemjuhatajaks. Algselt loodi mitmesuguseid üksikpataljone, näiteks julgestuspataljon, idapataljon, kaitsepataljon ja politseipataljonid ja ka üksikkompaniisid. Nende ülesanne oli tagalajulgestamine, põhiliselt väegrupile Nord. Küll aga oli sakslastel ebakõla – wehrmachti diviisides tohtisid teenida ainult sakslased
o JG 181 Tartus ja Põltsamaal, ülem: August Vask. o JG 182 Viljandis, Tartus ja Põltsamaal, ülem: Richard Tammemägi o JG 183 Pärnus ja Paides, ülem: Hermann Stockeby o JG 184 Rakveres, Lüganusel, Püssis ja Narvas, ülem: Erich Ellram o JG 185 Tallinnas, ülem: August Kõrgema o JG 186 Jamburgis(Kingissepas), ülem: August Ellandi 1. mai 1942. aasta seisuga oli julgestusgruppide nimekirjas 4050 meest. Need üksused said ülesandeks teede, raudteede ja teiste strateegiliste ning sõjaliste objektide kaitsmine, sõjavangide valvamise, metsadesse jäänud punaarmeelaste kinnipüüdmise ning Eesti territooriumil pead tõstva partisaniliikumise vastu võitlemise. Julgestusgrupid reorganiseeriti pärast nende sisulist hääbumist idapataljonideks. Eesti julgestusgruppidesse jäänud meestest formeeriti kolm idapataljoni, mis kandsid numbreid 658,
Hiljem asus Anti asemele major H. Elram. Kokku oli pataljonis umbes 770 meest. Mehed kandsid saksa vormi, kuid oli keelatud kanda saksa auastmeid ning saksa kulli rinnal. Relvadeks olid vene trofeerelvad. 1941. aasta septembris asus pataljon Jamburgi piirkonda, kus see rakendati maantee ja raudtee julgestuseks. Hiljem oli see Novgorodi piirkonnas, kus täitis mitmeid julgestusülesandeid. Võttis osa Volhovi "koti" likvideerimisest. 1942. a. septembris, kui algas Julgestusgruppide laialisaatmine, viidi selle kompaniid üle Julgestuspataljonide nr. 181 ja 182 koosseisu. Julgestusgrupp 184 (hiljem Eesti Idapataljon nr. 660) formeeriti 1941. a. augustis Viru ranniku julgestuseks, kuid selle täitmisele pataljon ei saanud asuda ja nad saadeti Venemaale. See aga ei meeldinud paljudele meestele ja nad lahkusid pataljonist. Pataljoni saap ja esimene kompanii formeeriti Rakveres. Selle teised kompaniid Lüganusel, Püssis ja Narvas. Kompaniid nr
okupatsioonipoliitika ja sõjaväkke astunud vabatahtlike kohtlemine ei vastanud ootustele –, samas teravnes SS-i ja politseisüsteemi ning Wehrmachti vahel konkurents olemasolevate meeste pärast. Poliitilise toetuse tõttu oli eelisseisundis esimene. 28. augustil 1942 kuulutati pidulikult välja vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegioni. Vabatahtlikke ei tulnud palju, sest enamik võimalikest oli juba sõjaväes; kuid leegioni astusid Ostlandi pataljoni, aga ka lõppevate lepingutega julgestusgruppide ja politseipataljonide mehed, mis tegi murelikuks väegrupi Nord juhtkonna SS-i ja politseisüsteem omakaitse palgalised üksused, mis 1943. aasta alguses formeeriti viieks territoriaalseks politseipataljoniks nr 29–33, mida rakendati vahiteenistuseks ja julgestusülesanneteks Eestis. Vabatahtlik omakaitse jäi Wehrmachti varustada ja juhtida. 1943. aastal vajas rinne üha rohkem mehi, kuid vabatahtlikke enam ei jätkunud. 1943. aasta 24
annaabi.ee 
