formeeringus. Kui eestlastel võimaldada võitlusest osa võtta täie panusega, tunneksid nad end õigustatud olevat nõuda sõja lõppedes Saksa valitsuselt Eesti iseseisvuse 8 taastamist. Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale. Kuigi julgestusüksused kuulusid Relva-SS koosseisu, olid nende relvastus, varustus ja täiendamine vastavuses saksa politseiüksuste nõuetega. Julgestusgrupp 181 (hiljem Idapataljon 658) moodustamise ettepanek tehti Eesti Vabadussõja sangarile August Vask'ele. Esimesed vabatahtlikud registreeriti Tartu näituseaias. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 700 meest, kuid sinna soovijaid oli mitu korda rohkem ja vastuvõtupunktis registreeriti üle 2000 vabatahtliku. Eestlased tundsid seda üksust Esimese Eesti Rahvuspataljoni nime all. Pataljon koosnes neljast kompaniist, hobu- ja mootorveokite voorist ning staabist.
Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemist sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. 7. augustil vallutasid sakslased Aaspere ja 8. augustil Vihula valla. 8. augustil organiseeris Rebane Aaspere Omakaitse, kuhu alguses astus 120 meest. Neil oli korralik relvastus, mis oli saadud Vene sõjaväelastelt ja langenutelt. 11. augustil sai Rebane kohapeal moodustatud Virumaa Omakaitse ülemaks. 1. septembril astus ta Wehrmachti teenistusse. Ta määrati Rakveres moodustatud Eesti Julgestusgrupp 184 alla kuuluva kuid eraldi tegutseva ja 18. armee eriülesandeid täitva 15. kompanii ülemaks. Grupp kogunes Narvas. Seal tehti teatavaks, et grupp viiakse vastupidiselt varem teatatule Venemaale. Meestele anti võimalus valida, kas minna koju tagasi või koos grupiga Venemaale. Teenistus Venemaal pidi kestma 1 aasta. Osa mehi lahkus üksusest, sest neile ei meeldinud selline lubaduse murdmine. Sajad teised aga jäid.
Alates 1943. aasta detsembrist kinnitati pataljoni nimetuseks Eesti Politseipataljon nr... Esimene politseipataljon (nr 29) formeeriti 5. novembril 1941 Tallinnas majot Johann Peikeri juhtimisel (530 meest). Julgestusgruppid: Korralduse nende formeerimiseks andis kindralooberst Georg von Küchker (1881-1968). Julgestusgruppidesse astunud meestega sõlmiti aastane teenistusleping. Iga julgestusgrupp (JG) koosnes 657 mehest, kellest 57 olid staabi koosseisus, 600 meest jagunesid neljaks kompaniiks, igas vastavalt 150 meest. 1941.-1942. aastal formeeriti eestlastest 6 JG. o JG 181 Tartus ja Põltsamaal, ülem: August Vask. o JG 182 Viljandis, Tartus ja Põltsamaal, ülem: Richard Tammemägi o JG 183 Pärnus ja Paides, ülem: Hermann Stockeby o JG 184 Rakveres, Lüganusel, Püssis ja Narvas, ülem: Erich Ellram
grupi positsioonile, paigaldades samaaegselt signaalnööri. Signaalnöör paigaldatud liigub varitsusülem tahasuunas tagasi kogunemispaika. ●● Kogunemispaigast võtab varitsusülem tapmisgrupi ning juhib selle otse- suunas positsioonile (liikumistee joonisel) Samaaegselt paigaldatakse signaalnöör kogunemispaigast varitsusülema asukohani. Positsioonil annab ülem tulesektori ning muud vajalikud juhised. ●● Kattegrupp/julgestusgrupp jääb kogunemispaika (jao puhul JÜ abi). Varitsuse ülesseadmine: ●● Kui kõik grupid on positsioonidel, veendub ülem, et peatamisgrupid on valmis. ●● Seejärel annab ta gruppidele märku ülesseadmist alustada. Üles sea- takse näiteks side, kaitselaengud, külgmiinid, raketid (kui kasutatakse). Külgmiini M14 saab peatamisgrupi tegevuses edukalt kasutada. Silmas peab pidama, et miin sihitaks eelnevalt korralikult välja ja initseerija asu-
annaabi.ee 
