1766 1766. aastal alustas Peter Ernst Wilde ka rahvavalgustusliku ajakirja väljaandmist, mis sai tuntuks pealkirja "Lühhike öppetus" all. Wilde saksakeelsed tekstid tõlkis eesti keelde Hupel, kellele see oli kirjanduslikuks debüüdiks. See tegi mõlemad mehed üle Liivimaa tuntuks rahvavalgustajatena. Ajakirja ilmumise algust loetakse ka eestikeelse ajakirjanduse alguseks. 1771. aastal tõlkis Hupel eesti keelde veel teisegi Wilde käsikirja: "Arsti ramat nende juhhatamiseks kes tahtwas tööbed ärraarwada ning parrandada". Lisaks sellele töötas Hupel trükikojas ka korrektorina, vaadates läbi kõik eestikeelsed tekstid ja enamik saksakeelsetest. Põltsamaal alustab tegevust lugemisselts 1771 Pastor Hupel, kel oli palju tegemist usuelu ja teadustegevuse korraldamisega, leidis aega aga ka kultiveeritud seltskonnaelu jaoks. Tema pool tegutses Põltsamaa Lugemisselts, mille liikmed vahetasid omavahel raamatuid ja korraldasid Hupeli pool vestlusõhtuid
asemel (Rousseau, Voltaire, Locke, Kant). Pimedast Keskajast väljumine valgustatuse, teadmiste ja hariduse kaudu. Arvelius, Friedrich Gustav, 1753-1806 Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat : Söbbra polest, meie maa-laste heaks, ja nendele röömsaks ajawiiteks koggutud ja kokko pandud, kes aegsaste öppiwad luggema. Ludvig von Luce ,,Sarema Juttu Raamat" 1807,1812 Otto Reinhold von Holtz ,,Luggemised Tallorahwa mõistuse ja südame juhhatamiseks 1817 Friedrich Wilhelm von Willmann ,,Juttud ja Teggud" 1782 Neis saksa soost kirikuõpetajate ja haritlaste ramatutes praktilised näpunäited, vooruse kiitmine. Poeetika: Enamasti tõlkeline ja mugandatud eesti külanarratiivi sünd, harimatu/rumal talupoeg vs ,,talurahva õnn". Idealistliku kuvandi konstrueerimise katsed. Loo tuumaks on moraal. Tegelased lihtsad, naiivsed, mitte karakterid vaid märgid sõnakuulelik laps, kõrtsmik. Hea vs halb
eesmärk on olla pigem õpperaamat ja praktiliste elujuhiste käsiraamat kui kirjandus. Didaktilise valgustuskirjandusega saab alguse eestikeelne proosa, jutulooming. Eesti valgustuskirjanikud: 1. Friedrich Gustav Arvelius „Üks Kaunis Jutto ja Õppetuse Ramat“ (1782), 2. Ludvig von Luce „Sarema Juttu Ramat“ (1807, 1812), 3. Otto Reinhold von Holtz „Luggemissed Tallorahva Mõistusse ja Süddame Juhhatamiseks“ (1817), 4. Friedrich Wilhelm von Willmann „Juttud ja Teggud“ (1782) Kõik nimetatud autorid olid pastorid, eestikeelse koguduse juhid. Arvelius oli nt Alutaguse pastor. Kõik on saanud hariduse Saksamaal, osa on seal sündinud, kuid tagasi tulnud. Eestikeelset kirjandust suunasid teoloogilise haridusega kirikuõpetajad. Kirjanike eesmärk oli muuta talupoeg paremaks, sest talupoega iseloomustasid negatiivsed iseloomujooned, mida oleks tarvis välja juurida – nt rumalus
annaabi.ee 
