(VSDTP) ning viibis riigivastase tegevuse eest mitmeid kordi vangis. Luuletusi hakkaski ta kirjutama 1909. aastal üksikvangistuses viibides. Vabaks saades astus ta Moskva Kunstikooli, kus ühines Vene futuristliku liikumisega ning sai peatselt selle põhiliseks eestvedajaks. Oktoobrirevolutsiooni ajal oli Majakovski kogu südamega bolsevike poolt. Aastatel 191921 töötas ta Vene Riiklikus Telegraafiagentuuris (ROSTA) propagandaplakatite ja -karikatuuride joonistajana. Lenini surma puhul 1924. aastal kirjutas ta 3000 värsirea pikkuse eleegia. Ühe vähese Nõukogude kirjanikuna, kellel oli lubatud vabalt reisida, käis ta alates 1925. aastast Euroopas, USAs, Mehhikos ja Kuubal ning jäädvustas oma reisimuljeid hulgas luuletustes ning satiirilistes sketsides. Lisaks kirjutas Majakovski armastusluuletusi oma kirjastaja Osip Briki naisele Lilja Brikile. Kui Majakovski õnnetu suhe Lilja Brikiga oli lõppenud, armus ta 1928
kodanikunimega Peeter Pedajas Second level sündis Pärnus 23. juunil 1893 ning suri 17. Third level märtsil 1959 Fourth level õppis ministeeriumikoolis ja Pärnu Fifth level progümnaasiumis esialgu töötas ajakirjanikuna ja joonistajana 1920. 1930. aastail valis oma peamiseks tegevusalaks kirjanduse temast sai silmapaistev novellikirjanik mitmeid Vallaku 1920. aastate novelle on lavastatud teatris ja filmis kuulus orbiitlaste elulähedusmeelsesse
kompositsioonidega teatri- ja muusikavaldkonnast. Kogu Evald Okase loomingut iseloomustab tugev joonistuslik alge, maale graafiline pintslikiri, täpne kompositsioon ja spontaanne värvikäsitlus. Kasvas välja eelkõige kaasaegsest linnakultuurist, reisielamustel kogetud impulssidest ja võimest sünteesida oma kaasaegse maailmakunsti avaldusi sõjajärgsetel aastakümnetel Nõukogude Eestis kehtinud kaanonites. Nii maalikunstniku kui graafikuna avaldab ta end virtuoosse joonistajana. Suure modernismiklassikuga ei seo teda mitte ainult üle inimvõimete ulatuv teoste hulk, vaid ka hingesugulus, mis väljendub eelkõige graafikas. ,,Töötada tuleb nii kaua, kui saad modelli anda edasi vabalt ja iseloomulikult." Tuuline rand Sisu On maalitud Aadu Hindi romaanile "Tuuline rand" Pildil on kujutatud raamatu tegelast, kes vaatab murelikult merele. Arvan, et ta muretseb kellegi pärast, kes seilab merel Mäslev meri kujutab teose meeleolusid ning tegelaste tundeid
kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Nagu paljud poisid tollel ajal, oli temagi vaimustunud eesti maadlustähtedest Georg Lurichist ja Aleksander Abergist ning harrastas üsna tõsiselt raskejõustikku; Tallinnas oli tal seda mõnda aega võimalik Lurichi enda juhatusel teha. Koolikaaslaste mälestustes on Viiralt püsinud siiski eelkõige innuka joonistajana. Pärast Tallinna Kunsttööstuskooli lõpetamist jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 19221923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Viiralt elas Pariisis enamuse oma elust, 1925. a. kuni 1938. a. ja 1946. kuni 1954. a. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks
1) Kristjan Raud pärineb Rakvere lähedalt põlisest talupoja perekonnast. 2) Erinevalt Paulist alustab Kristjan Raud kunsti õppimist Peterburis. Paralleelselt õppetööga külastab ta muuseume ja näitusi, võrdleb, juurdleb, analüüsib. Veel aastaid hiljem tunnistab ta, et tutvumine vene- ja lääne-euroopa klassikaga ning kaasaegse kunstiga haris noorte kunstnike kunstimõistet, maitset, värvidest arusaamist. Kristjan Raud lahkub Peterburist mitte üksnes hea joonistajana, vaid ka kunstnikuna, kelle töödes avaldusid esimest korda meie kunstis tugevad akademismist eemaldumise tententsid, vabama eneseväljenduse otsingud. 3) Mahajäänud õpetamismeetodid, kivinenud akademism nendega põrkus ta eriti teravalt kokku just siin. Vaevalt Düsseldorfi saabunud unistab Kristjan Raud mujale Münchenisse , Pariisi. Pettunult pöördus Kristjan Raud tagasi kodumaale, kus ta suve jooksul jätkab tööd, vastupidiselt oma unistusele , pliiatsiga
Alates 19. sajandi lõpust oli töötanud ligi 40 aastat ajakirjanikuna erinevate päevalehtede juures, oli populaarsete pilkeajakirjade "Sädemed" asutajaks (1905) ning "Kratt" toimetajaks (1924-1926). Pseudonüümi Hoia Ronk all kirjutas suurel hulgal reisikirju, mitmesuguseid vesteid ja följetone. Esimese maailmasõja aegset Euroopat meenutav "1914. Reisipildid" (1924) kujutab endast vahetute, töötlemata reisimärkmete raamatut. Hindrey oli kuulus lasteraamatute autorina ja piltide joonistajana. Tema raamatuid "Lõhkiläinud Kolumats", "Nina-Jass ja Näpu-Mall" (1918), "Jaunart-Jauram" (1921) teati palju peast. Ilukirjandusega hakkas tegelema vanemas eas, 1920. aastate lõpul, debüteeris ajakirjas "Looming" jutustusega "Kunstikool" (1929), millest arenes välja 5-köiteline sari "Minu elukroonika" (1929- 1931). Järgneval kümnendil kujunes eesti kõige omapärasemaks prosaistiks ja hinnatud novellimeistriks. Tegevus karikaturistina
arhitektuur või kaunid maastikud. Ei olnud nii mitmekülgne kui Leonardo ega nii võimas kui Michelangelo, kuid tema viis kõige täielikumalt ellu kõrgrenessansi ideaalid. Töid: Raffael - "Püha Jüri võitlus lohega" (Pariis, Raffael- "Sixtuse Madonna" (Dresden, Louvre) Saksamaa) Raffael - "Parnass" (Vatikan) Saksa renessansi meister ja tema töid. Albrecht Dürer (1471--1528) - Joonistajana ja graafikuna on ta ületamatu. Graafika tekkimise eelduseks oli olnud paberi kasutuselevõtt Euroopas. Sel ajal harrastati puu- ja vasegravüüri, kus pilt trükitakse sissegraveeritud joonistusega puu- või vaskplaadilt. Kumbki neist tehnikatest polnud tekkinud Saksamaal, kuid oma täiuslikkuse saavutasid nad alles Düreri suurepärastes töödes - need on tõsised, targad ja inimlikud, ning seda ka usuteemade puhul. Toredad on Düreri äärmiselt täpsed akvarellid loomadest ja taimedest
Aleksandrikoolis süvenes kunstihuvi veelgi, ning juba aasta pärast, 1916 astuski ta Riigi Kunsttööstuskooli kolmandasse klassi, kuna ta haridustase oli võrreldes enamiku kunstikooli astujatega tunduvalt kõrgem. Peeter Sink lõpetas 1919 Tallinna Kunsttööstuse kooli maalikunsti 3 eriala, olles õppinud Nikolai Triigi juhendamisel ning astus sügisel ametisse Siseministeeriumi Ehituse Peavalitsusse, kus töötas joonistajana järgmise kevadeni. 1.1. Järsk pööre eluteel Peeter Sink otsustas aga kunstnikukarjäärist loobuda -- talvel 1919/1920 hakkas osalema evangeeliumikristlaste koosolekutel. Niisugune järsk elupööre võib ajaliselt distantsilt vaadatuna ehk ootamatu tunduda. Peeter Sink ise on öelnud, et tema pöördumise põhjused peituvad Vabadussõjas. Lahingud Petseri ja Irboska all olid reaalsus, mis sundis 17-aastasena tegema olulise otsuse
Pärast mõneajalist peatust Tallinnas võttis Bornhöhe 1881 jalge alla pikema tee, asudes Lõuna- Venemaale, kus ta töötas umbes aasta köster-kooliõpetajana Stavropolis. Seejärel suundus Bornhöhe Kaukaasiasse ja tegutses lühemat aega gümnaasiumiõpetajana Tifliisis (Tbilisis). Seejärel on ta teinud matka ka Türgisse ja Iraani.Järgnes koduõpetaja-teenistus Läänemaal Matsalus (1883-84). Pärast seda töötas mõnda aega vabakutselise ajakirjanikuna, joonistajana ja karikaturistina nii kodumaal kui ka Lääne-Euroopas, peamiselt Saksamaal. Korduvalt avaldas ta neil aastail eesti ajalehtedes oma reisimärkmeid. 1886 oli ta keelte- ja muusikaõpetajaks Kuuda seminaris Märjamaal, seejärel veel mõne aasta koduõpetajana Matsalus. (2) Teenistus võimaldas hakata ülikooli peale mõtlema. 1888. aasta detsembris sooritaski Bornhöhe Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina lõpueksami ning
teine ajastu sellist saksa maalikunsti õitsengut kui renessanss. Kahjuks jäi see hiilgeaeg väga lühikeseks, kestes vaid paar aastakümmet 16 saj. alguses. 1520-ndatel aastatel puhkenud reformatsioon ja talurahvasõda lõpetasid selle üürikese, kuid suurejoonelise lõigu saksa kunstis. Vanim 16 saj. I poolel töötanud suurtest kunstnikest on Matthias Grünewald (Mathis Nithardt, u. 1470-1528). Kõigi aegade suuremaid saksa kunstnikke on Albrecht Dürer(1471-1528). Just joonistajana ja graafikuna on ta ületamatu. Palju meeldejäävaid portreid ning altarimaale on Lucas Cranach vanemal (1472-1559). Mitmekülgne kunstnik oli Hans Holbein noorem (1497-1543), kes lõi tuntuima puulõikesarja "Surmatantsu" ainetel. Albrecht Dürer on loonud nii õlimaale ("Neli apostlit"), joonistusi ja akvarelle, kuid tema vase- ja puulõiked kuuluvad graafikakunsti tippsaavutuste hulka. Dürer kajastab äärmise jõu ja väljendusrikkusega oma kodumaa ja ajastu vastuolusid
,,Suvepäevil Siverskojes", A. Jakobsoni muinasjutu ,,Ööbik ja vaskuss", A.Puskini muinasjutu ,,Muinasjutt kalamehest ja kalakesest" ja ,,Muinasjutt tsaar saltaanist", M. Metsanurga ajaloolist romaani ,,Ümera jõel". 4 Elulugu Evald Okas on sündinud 28. novembril 1915 Tallinnas tisleri perekonnas. Pärast algkooli lõpetamist jätkas ta õpinguid Tallinna I Poeglaste Reaalkoolis. Seal paistis E. Okas silma andeka joonistajana. Õppides mõnda aega Tallinna I Poeglaste Reaalkoolis, tärkas temas üha jõulisem soov hakata õppima kujutavat kunsti. Juba algkoolipäevil harrastas E. Okas karikatuure ja siluette-käärlõikeid. Neis töödes kaldus ta rõhutama ning liialdama koomilist. Erilist huvi tundis ta satiiriliste joonistuste vastu. 1931. a alustas E. Okas õpinguid Riigi Kunsttööstuskoolis. Kooliajal oli ta Draamateatris dekoraatori õpilane ja mõtles, et äkki peaks hoopis näitlejaks õppima
Kesktähtsusega meister barbizoonlaste hulgas oli Theodore Rousseau. Maalis loodust täpselt nii nagu see oli , tavaliselt valitses maalides tõsine ja kurvameelne meeleolu. Üks huvitavamaid meistreid oli Jean Francois Millet, kes pühendus täielikult talupoegade ja maaelu kujutamisele- ,,Viljapeade korjajad", ,,Angelus" e. ,,Õhtupalve". Monumentaalselt mõjub ,,Tuulaja". Ehtne realist on Honore Daumier, kes oli iseõppija.Alustas poliitiliste karikatuuride joonistajana. Tema kuulsaim maal on ,,Crispin ja Scapin". Realistliku koolkonna esindaja oli Gustave Courbert. Ka tema oli iseõppija- Hiigellõuend ,,Matus Ornans'is". Kus on peal ligi 40 matuselist. Saksa silmapaistvaid realist oli maalikunstnik ja graafik Adolph von Menezel, kes tegi üle 400 raamatuillustratsioonile. ,,Flöödikontsert Sanssoucis". Maalis ka 19.sajandi silmapaistvaima tööstusteemalise maali ,,Rauavalutehas". Venemaale jõudis realism palju hiljem-1870.a
Rootsi eestlaste suvepäeval Grisslehamnis 1966. aastal. Õhtul pidi lõke olema mere ääres, ent teejuhised olid viletsad ja Taavi eksis metsas ära. Seal kohtus ta juhuslikult Ivo Saarlooga ning nad püüdsid leida sääskede rünnakuid tõrjudes ühist teed metsast välja. Neid ühendas üks ühine elamus. See meenutus on sissejuhatuseks sündmusele, mis kirjeldab Taavi külaskäiku Ivo juurde. Ivo Saarloo töötas joonistajana väiksemas reklaamifirmas. Ühel laupäevaõhtul, kui Taavi oli poole oma vabast päevast kontoris istunud, seejärele Ingalilliga, oma tüdruksõbraga, tülli läinud, helistab Ivo ja kutsub Taavi enda juurde külla, põhjuseks külaline Eestist. Vastu tahtmist võtab Taavi kutse vastu, üllatuseks ootab ees tüdruk nimega Airi Leeviku, kes on Rootsis ekskursioonil. Noormees tunneb ennast kohmetuna, tahab tüdruku käest väga palju erinevaid küsimusi küsida ning temas
Aleksander Abergist1 ning harrastas üsna tõsiselt raskejõustikku; hiljem Tallinnas oli tal seda võimalik mõnda aega Lurichi enda juhatusel teha. Selline huvi polnud tollal kantud ainuüksi tahtest end füüsiliselt arendada või sportlikku edu saavutada; sellesse segunes suuremal või vähemal määral ka rahvuslikku auahnust, mida Lurichi ja Abergi kuulsus meeldivalt kõditas. Koolikaaslaste mälestustes on Viiralt püsinud siiski eelkõige innuka joonistajana. Varaseimad dateeritud joonistused pärinevad 1914.aastast ja on veel kaunis lapselikud. Ent igatahes osutus poisi kunstinärv tugevamaks vanemate lootusest temast mõisavalitsejat või kantseleiametnikku koolitada. 1915. aasta sügisel sai temast Tallinna Kunstitööstuskooli 2 õpilane. Viiralti õpingud Kunstitööstuskoolis langevad selle algusaastatesse, mil õppekorraldus oli veel kujunemisjärgus ning õppetöö tuntavalt häiritud sõja- ja revolutsioonisündmustest.
Halva tervise tõttu ei käinud ta koolis, teda koolitati eraviisiliselt kodus. Tema isa, tuntud joonistaja ja maalikunstnik, õpetas talle joonistamist ja maalimist. 1891. aastal liitus Carter Percy Newberry käe all Egiptuse Uuringufondi arheoloogiliste vaatlejatega ja sõitis esmakordselt Egiptusesse. Järgneval aastal liitus ta Petrie väljakaevajate trupiga Amarnas. 1893 -1899 töötas Carter Naville'i käe all joonistajana Deir el-Bahari ekspeditsioonil, mil ta kopeeris kõik nähtavad stseenid ja raidkirjad Hatshepsuti templis. 1899. aastal määrati ta Ülem-Egiptuse muististe peainspektoriks Egiptuse valitsuse muististe ametkonna poolt. Sir William Garstini ja sir Gaston Maspero abil korraldas ta ametkonna juhtimise ümber. 1902. Aastal alustas Carter tööd Kuningate orus Theodore Davise väljakaevamiste järelevalvajana ja kaks aastat hiljem sai ta järelevalvajaks Alam-Egiptuses
saksa ja baltisaksa ajakirjanduses. Koostas 1815. aastal esteetikakursuse õppekava. Morgensterni kunstikirjutiste temaatika ulatub antiikkunstist kaasaegse Lääne- Euroopa ja baltisaksa kunstini. Erilist huvi tundis ta Raffaeli loomingu ("Über Raffael Sanzio's Verklärung", Dorpat, Leipzig, 1822) ja kaasaegse kunsti vastu; kirjutistes põimuvad klassitsislikud ja romantilised arusaamad. Oma rikkaliku käsikirjapärandi ning raamatu- ja kunstikogu kinkis Tartu ülikoolile. Joonistajana oli asjaarmastaja, visandas maastikuetüüde, portreid, kopeeris 16. sajandi meistrite teoseid. Baeri ausammas Karl Ernst von Baer (28. Veebruar 1792 Piibe mõis, Järvamaa 28. november 1876 Tartu) oli loodus- ja arstiteadlane, kirjeldava ja võrdleva embrüoloogia rajaja. Karl Ernst von Baer sündis Piibe mõisas Eestimaa rüütelkonna peamehe Magnus Johann von Baeri ja Juliane von Baeri pojana. Tema esivanemad olid pärit Vestfaalist, Saksamaal
noorim. Halva tervise tttu ei kinud ta koolis, teda koolitati eraviisiliselt kodus. Tema isa, tuntud joonistaja ja maalikunstnik, petas talle joonistamist ja maalimist. 1891. aastal liitus Carter Percy Newberry ke all Egiptuse Uuringufondi arheoloogiliste vaatlejatega ja sitis esmakordselt Egiptusesse. Vljappe sai ta Flinders Petrie, Francis Llewellyn Griffithi ja Edouard Navillei kest. Jrgneval aastal liitus ta Petrie vljakaevajate trupiga Amarnas. 1893 -1899 ttas Carter Navillei ke all joonistajana Deir el-Bahari ekspeditsioonil, mil ta kopeeris kik nhtavad stseenid ja raidkirjad Hatshepsuti templis; tema td avaldati kuues kites. 1899. aastal mrati ta lem-Egiptuse muististe peainspektoriks Egiptuse valitsuse muististe ametkonna poolt. Sir William Garstini ja sir Gaston Maspero abil korraldas ta ametkonna juhtimise mber. 1902. Aastal alustas Carter td Kuningate orus Theodore Davise vljakaevamiste jrelevalvajana ja kaks aastat hiljem sai ta jrelevalvajaks Alam-Egiptuses
Päast mõeajalist peatust Tallinnas võtis Bornhöe 1881. a. jalge alla pikema tee, asudes Lõna-Venemaale, kus tö otas umbes aasta köter-kooliõetajana Stavropolis. Seejäel suundus Bornhöe Kaukaasiasse ja tegutses lüemat aega günaasiumiõetajana Tifliisis (Tbilisis). Seejäel on ta teinud matka ka Tügisse ja Iraani. Jägnes koduõetajateenistus Lä anemaal Matsalus (1883--884). Päast seda tö otas Bornhöe mõda aega vabakutselise ajakirjanikuna, joonistajana ja karikaturistina nii kodumaal kui ka Lä ane-Euroopas, peamiselt Saksamaal. Korduvalt avaldas ta neil aastail eesti ajalehtedes oma reisimäkmeid. 1886. a. oli ta keelte- ja muusikaõetajaks Kuuda seminaris Mäjamaal, seejäel tö otas veel aasta kodu-õetajana Matsalus. 1888. a. sooritas Bornhöe eksternina Tallinnas günaasiumi lõpeksami ja asus Tartu üikooli õpima keeleteadust ning kunstiajalugu, kuid pidi juba õge peatselt majandusliku kitsikuse
annaabi.ee 
